PRESSITEADE: Jüripäeva nutimatk – 20 sihtkohta üle Eesti ootavad laupäeval skaudisõpru matkama

PRESSITEADE: Jüripäeva nutimatk – 20 sihtkohta üle Eesti ootavad laupäeval skaudisõpru matkama

Eesti Skautide Ühing

22.04.2021

Jüripäeva nutimatk – 20 sihtkohta üle Eesti ootavad laupäeval skaudisõpru matkama

Eesti Skautide Ühing kutsub juba teist aastat järjest tähistama Jüripäeva väikese matkaga. Osaleda saavad kõik suured ja väikesed matkamishuvilised. Raja läbimiseks on kasutusel nutilahendus, et mitmekesistada matkamist erinevate ülesannetega. 

„Traditsiooniliselt on skaudid Jüripäeva tähistanud üle-Eestilise kokkusaamisena, kuid arvestades koroonaviirusest tulenevaid piiranguid pidime juba eelmisel aastal leidma alternatiivse lahenduse ning korraldasime esimese Jüripäeva nutimatka, kus e-lahendust kasutades sai iga osaleja valida ise endale sobiva matkaraja ning lahendada matka vältel mitmeid ülesandeid. 2020. aastal osales sel moel meie matkal mitusada osalejat ning tagasiside oli väga positiivne. Seetõttu otsustasime ka sel aastal nutimatka korraldada.” ütles selle aasta matka peakorraldaja Harri Kramm.

Matkaradu on kolmes erinevas raskusastmes – 6 km, 10-12 km 12-15 km. Matkarajad on märgitud NaviCup rakendusse ja kõikidel huvilistel on võimalik sel laupäeval, 24. aprillil, siseneda rakendusse ja läbida etteantud vahvaid kontrollpunkte.

Jüripäeva matka peakorraldaja Harri Kramm: “Praeguses olukorras ei ole kuigi palju põhjuseid kodust välja minemiseks. Toitu saab tellida koju, õpitakse ja tehakse ka tööd kodus. Kutsun kõiki inimesi mitte ainult skaute, vaid ka nende tuttavaid ja sõpru veetma toreda päeva looduse rüpes. Astume kõik koos sammu loodusele lähemale.’’

Skautlikust liikumisest on Eesti Skautide Ühingus võimalik osa võtta kõigil alates 6. eluaastast, selleks tuleb vaid organisatsiooniga liituda ja leida enda kodule lähim skaudiüksus. Sel nädalavahetusel pakume aga võimalust skautlusest osa saada kõigile, sest üle Eesti on 20 asulas valmis pandud kolm matkarada, kus saab matkata ja ülesandeid lahendada igaüks. Ainsa noorteorganisatsioonina pakub Eesti Skautide Ühing mitteformaalset haridust nii eesti kui ka vene keeles, seega on ka kontrollpunktid nii eesti kui vene keeles.

Eesti Skautide Ühing on enam kui tuhande liikmega noorteorganisatsioon, mis kuulub Skautide Maailmaorganisatsiooni, mille liikmeskonnas on kokku üle 50 miljoni skaudi üle kogu maailma. Püha Jüri on skautide kaitsepühakuks ja seetõttu on just Jüripäev üheks oluliseks kevadiseks skautide tähtpäevaks.

Täpsem ürituse info on leitav Eesti Skautide Ühingu kodulehel: https://skaut.ee/uritused/juripaev/ 

Lisainfo:
Harri Kramm
E-Jüripäeva peakorraldaja
+372 5692 9135

Pildid: https://bit.ly/2PasQkS

Tagametsa lipumastid ootavad Sinu toetust!

Nüüd on suurepärane võimalus Sul ennast Tagametsa ajalukku kirjutada! Nagu filmis „Siin me oleme“ Aadu ütles: „So ma panen laulu sisse – seal seisad Sa sada aastat ja mette üks ainsam palumine Sind sealt lahti ei kisu!“.

Nimelt on Tagametsa vanad lipumastid nii pehkinud, et enamus neist on juba langenud ja eesootavaks suurlaagrisuveks vajab Tagametsa peaväljak hädasti uusi maste. Seekord oleme otsustanud paigaldada fiibermastid, mis ajahambale oluliselt pikemalt vastu peavad. Selleks on meid soodsa hinna ja tasuta mastide transpordiga toetanud Nordmast. Aga et mastid suveks püsti saaksime ja suvelaagrites lipud lehvima, siis kutsume kõiki üles lipumastide soetamist omalt poolt toetama! Kogu koos salga, lipkonna, maleva, sõpradega või kas või personaalselt 200 EUR (ühe masti hind) kokku ning tee ülekanne Eesti Skautide Ühingu kontole EE581010022049447003 (SEB pangas). Selgitusse märgi „Annetus TAGAMETSA LIPUMAST ja toetajate nimed“.

Tänutäheks paneme mastile graveeritud sildi toetajate nimedega ja pakume ka vautšerit, millega saad sama soodsa hinnaga ka endale suve jooksul masti soetada.

Teeme Tagametsa koos kaunimaks! Aitäh, et aitad!

Kampaania kestab 15. maini 2021.

25. Maailmajamboreele kontingendi juhiks (Lõuna-Koreas, 2023)

Imeline võimalus eest vedada Eesti skautide minekut ja osalemist 25. korda toimuval skautide Maailmajamboreel Lõuna-Koreas 2023. Sind ootab ees kõige elavam, erilisem ja mitmekesisem skautlik üritus, kus on koos kümned tuhanded skaudid tervest maailmast.

Mis on Sinu ülesanded kontingendi juhina (HOC-ina)?

  • Ürituse reklaam – osalejate ja IST-de leidmine
  • Suhtlus osalejate ja lastevanematega, nende informeerimine
  • Osalejate registreerimine
  • Ürituse, transpordi ja võimalike muude kulude kogumaksumuse arvutamine
  • Transpordi, reisidokumentide korraldamine
  • Osalejate toetus ja rahaliste toetuste leidmine, suunamine
  • Laagrile eelnevad kohtumised terve kontingendiga

Mis Sa vastu saad?

  • Ainulaadse elamuse Maailmajamboreel
  • Arendava kogemuse kontingendi juhi ja eestvedajana
  • Soodustuse osavõtumaksust

Kas sinus tärkas huvi ja tahad rohkem teada? Siis anna endast märku kirjutades international@skaut.ee

ESÜ uudiskiri nr 53

Balti jamboreele (Leedus, 2022) kontingendi juhiks või korraldusmeeskonda


Tule Balti jamboreele kontingendi juhiks ehk HOC’iks (Head of Contingent)! Vahva võimalus organiseerida Eesti skautide osalust Balti jamboreel, mis toimub sel korral 2022. aastal Leedus. Kokku tulevad skaudid Eestist, Lätist ja Leedust. Tõeliselt eriline võimalus kogeda Balti riikide ühist skaudi vaimu!


Mis on Sinu ülesanded kontingendi juhina?

  • Ürituse reklaam – Eesti osalejate ja täiskasvanud vabathatlike (IST-de) leidmine
  • Suhtlus Eesti osalejate ja lastevanematega, nende informeerimine
  • Osalejate registreerimine
  • Ürituse, transpordi ja võimalike muude kulude kogumaksumuse arvutamine
  • Transpordi, reisidokumentide korraldamine
  • Osalejate toetus ja rahaliste toetuste leidmine, suunamine
  • Laagrile eelnevad kohtumised terve kontingendiga

Mis Sa vastu saad?

  • Osa vahvast Balti riikide ühisest vaimust ja rahvusvahelisest laagrist kodu lähedal
  • Põneva kogemuse kontingendi juhi ja eestvedajana
  • Soodustuse osavõtumaksust

Tundub põnev? Kirjuta julgelt international@skaut.ee et rohkem teada saada.

—–

Leedus toimuv Balti Jamboree otsib oma korraldusmeeskonna programmivaldkonda tegusat täiskasvanud skauti Eestist, et laager saaks olema võimalikult rahvusvaheline ning valmiks tõeliselt Baltimaade koostöös ja mitte ainult Leedu skautide käe all.

Kas vahvate tegevuste väljamõtlemine ja planeerimine on sinu pärusmaa?

Soovid rahvusvahelise ürituse korraldamise kogemust ja sõprussidemeid kogu eluks?

Siis haara võimalusest kinni ja anna oma huvist teada international@skaut.ee hiljemalt 28. veebruar 2021.

Ehita onn!

RUS, ENG below

Me oleme kõik hetkel kenasti kodused – #püsinkodus – ja selleks, et igav ei hakkakas ning just tänases päevas midagi ägedat toimuks, esitame Sulle väljakutse – ehita kodusolevast kõige ägedam onn, mille suudad välja mõelda. 

  • Tee oma onnist pilt ja postita see oma Instagrami ja/või Facebooki seinale. 
  • Lisa viitena juurde #toaonniväljakutse või #вызовкомнатнойхижины või #indoorhutchallenge. Facebookis palun lisa ka @eestiskautideühing, siis näeme Sinu saavutusi ka meie. 
  • Kui oled ise onni valmis saanud, esita väljakutse ka edasi. 

PS. Väljakutses osalemiseks ei pea olema ESÜ liige, skaut või kuidagi skautlusega seotud!

Me tahame väga näha Sinu onni ja hea meelega jagame ka auhindu, meil on ära anda ESÜ sümboolikaga sokke (iga nädal kuni eriolukorra lõpuni) ja peaauhinnaks 3kohaline telk Matkaspordilt, mille loosime välja eriolukorra lõppedes. Kui soovid osaleda loosimises, lisa #skaudid. 

Soovi korral (kui puudub oma sotsiaalmeediakonto) võid pilte saata ka:

  • Eesti Skautide Ühingu Facebook’i või
  • e-mailile info@skaut.ee.

#вызовкомнатнойхижины

Мы все сейчас сидим по домам – #остаюсьдома – и для того, чтобы не было скучно, и

чтобы именно в этот день случилось что-нибудь классное, представляем для Тебя вызов – построй дома самую крутую хижину, какую только сможешь придумать. 

  • Сделай фотографию хижины и опубликуй её на совей странице в Инстаграме и\или на Фейсбук.   
  •  Добавь хештег #toaonniväljakutse или #вызовкомнатнойхижины или #indoorhutchallenge. На Фейсбук добавь также @eestiskautideühing, тогда мы увидим Твои достижения. 
  • Если Ты уже построил хижину, то передай этот вызов дальше.

PS. Для участия в вызове не надо быть членом ЭСО, скаутом или связанным со скаутингом! 

Мы очень хотим увидеть Твою хижину и с удовольствием разыграем также призы, в качестве приза, у нас есть носки с символикой ЭСО (на каждую неделю до окончания чрезвычайного положения) и главным призом будет 3-х местная палатка от магазина Matkasport, которую разыграем в конце чрезвычайного положения. Если хочешь участвовать в розыгрыше, то добавляй #skaudid

По желанию (если нет аккаунта в соц. сетя) можете отправить фотографию на FB или мейл ЭСО – info@skaut.ee.


#indoorhutchallenge

We are all nicely at home – #stayhome – and to make it less boring and to do something cool just today, we present you a challenge – build the greatest hut you can think of and do it indoor out of stuff you can find. 

  • Make a picture of your hut and post it on your Instagram and/or Facebook wall.
  • Add #indoorhutchallenge, in Facebook please also add @eestiskautideühing, then we can see your accomplishments.
  • If you are finished with your hut, forward the challenge.

PS. In order to participate, it is not needed to be a member of Estonian Scouts Association, a Scout or have anything to do with scouts.

Noorsootöötaja kutsest

See oli veebruaris, kui võtsime vastu otsuse, et meie kogenud skaudijuhid, kes iganädalaselt noortega tegelevad, omavad piisaval määral praktilist ja teoreetilist pagasit, olles seega piisavalt kompetentsed, et võiksid kaaluda noorsootöötaja kutse taotlemist. Noorsootöötaja kutse omistamine näitab inimese pädevust noortega töötamisel, tema kogemustepagasi suurust ja tegevuse mõtestatust, olles seega laiemalt tuntud kvaliteedinäitaja. Viimasel ajal on märgata, et kohalikud omavalitsused ja teised rahastajad liiguvad suunas, kus toetuse määramisel võib saada otsustavaks meie võimekus noortega tegelejate pädevust tõendada. Noorsootöötaja kutse on selleks sobivaim, tõendades riiklikul tasandil ära skaudijuhi vastavuse kutsestandarile, lisaks hõlmab see ka laagrikasvataja kutset, mis on meil skaudijuhtidena teadupärast vajalik suurlaagrite läbiviimiseks. 

Õige pea, veebruari lõpus, sai Tallinnas ja Tartus kokku kutsutud noorsootöötaja kutse taotlemise infotund kõigile huvilistele, kus keskendusime taotlusprotsessi selgitamisele ning koheselt sai moodustatud ka taotlejate tugigrupp, kus üksteisele toeks oldi ning oma edusamme ja kimbatust jagati. Kutse taotlemiseks vajalike portfooliote koostamiseks oli selleks hetkeks aega pisut üle kuu. Mõned asusid koheselt tööle, teised jällegi võtsid rahulikumalt – igaüks tegutses omas tempos ja aprilli alguseks olid kolmel vapral skaudijuhil portfooliod esitatud. Siis, kui suurem töö tehtud sai, jäi veel asi kenasti kutsekomisjoni ees vestlusel ära vormistada – ning seda nad kõik ka tegid, kõik positiivse kogemuse võrra rikkamana ja noorsootöötaja kutsetunnistus taskus. Meil on meeletult hea meel, et Liina, Jaan ja Siim selle väljakutse vastu võtsid ning meile julgust süstisid, et ka ise sügisel see teekond jalge alla võtta, sest sügisel on uus taotlusvoor avatud.

Kõigil huvilistel palun endast varakult märku anda (koolitus@skaut.ee), et saaksime õige pea juba tegevusplaani paika panna. 

Siin aga  mõned mõtted tunnustatud noorsootöötajatelt:

Jaan Silvet

Noorsootöötaja kutse teema tuli mulle uudisena. Samas, kuna see juba välja pakuti ning ma noortega tegelen, siis mõtlesin, et mis seal ikka, proovin ära. Portfoolio koostamine oli ühtlasi energiat nõudev kui ka huvitav. Ajaliselt võttis see õnneks palju vähem kui esialgu hoiatati. Teemade ring oli äärmiselt lai ning ma polnud osadele teemadele süstemaatiliselt varem mõelnudki. Samas, iga uus asi arendab alati inimest edasi. Intervjuu kohta mul otseselt ootusi ei olnudki. Kuna ma olin ESÜ poolt esimene, kes vestlusele läks, siis ei saanud ka varem küsida tagasisidet. Intervjuu kujunes väga meeldivaks. Ma küll kõigile, peamiselt seadusandlust puudutavatele küsimustele kohe vastust ei teadnud, kuid suutsin oma sõnadega vastuse lahti seletada. Sellest ka piisas. Õhkkond oli vestluse ajal väga meeldiv. Kõik intervjueerijad tundsid elavat huvi skautluse vastu ning küsisid hulga küsimusi ka väljaspool portfoolio teemasid. Lõppkokkuvõttes siis komisjon leidis, et ma olen väärt noorsootöötaja tase 4 kutsetunnistust saama. See oli väga positiivne tagasiside mulle ning näitas, et see, mida ma iga päev noortega skautluses teen, on just see, mida ka riiklikul tasandil noorte juhtidelt oodatakse. Soovitan kindlasti ka kõigil teistel skaudijuhtidel see tee läbi käia.

Siim Maripuu

Kui juhatusega sai otsustatud, et noorsootöötaja kutse taotlemine on ESÜ-le selgelt kasulik ning tahame soodustada skaudijuhtide poolt kutse taotlemist, tekkis mõte seda ka omal käel proovida. Alguses naljaga öeldu muutus kutse teemalistel kohtumistel järjest reaalsemaks ja sellele lisandus ka huvi – kuidas see protsess siis ikka käib ja kui keeruline see on. Kokkuvõttes tuleb öelda, et oli lihtsam kui alguses tundus. Portfoolio koostamisele kulutatud aega võib lugeda asja ette läinuks juba seetõttu, et sai iseenda jaoks noorsootöötaja tegemised ja skautlik tegevus läbi mõeldud. Muidugi läks vahetult enne esitamist kiireks ja enne intervjuud oli närv sees, aga see käib vist minu puhul asja juurde. Intervjuu ise oli minu jaoks väga meeldiv, sain valdkonna inimestega ESÜ tegemisi arutada. Muidugi on kutse saamine ka tore teadmine iseenese jaoks. Julgen seda protsessi täitsa soovitada.

Vabatahtlik töö ESÜ juhatuses – peaskaut


Peaskaudi ülesandeks on juhatuse toetamine ja ESÜ esindamine.

Sinu ülesandeks peaskaudina on:

  • ESÜ esindamine riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil;
  • noorteühenduste eestkoste riiklikul tasandil ja EV seadusloome;
  • suhtlus katus- ja partnerorganisatsioonidega;
  • juhatuse nõustamine;
  • juhatuste tegevuste kontrollimine ning strateegilise pildi ja arengukava vahelise kooskõla jälgimine;
  • WOSMi programmide põhisuundadega tutvumine ja nendega arvestamine.

Pakume sulle omalt poolt:

  • motiveeritud juhatust, kes on Sulle turvaliseks seljataguseks igas olukorras;
  • usinaid kontoritöötajaid, kes toetavad Sind igapäevastes tegemistes;
  • tõsiselt ägedat ja väärtuslikku vabatahtliku töö kogemust;
  • hulgaliselt enesearengu võimalusi.

Sinust saab edukas peaskaut kui:

  • oled positiivse ellusuhtumisega;
  • oled julge ja avatud suhtleja;
  • oskad näha laia pilti;
  • oskad pidada läbirääkimisi.

Lisaküsimuste korral võta julgesti ühendust juhatuse esimees Ragnariga (skaut@skaut.ee), kes vastab heal meelel täiendavatele küsimustele.

Vabatahtlik töö ESÜ juhatuses – koolitusjuht


Koolitusjuhi vastutusalaks on juhtide kvalifikatsioon ja ESÜs toimuvad koolitused. 

Sinu ülesandeks koolitusjuhina on:

  • organiseerida koolitusi, mis vastaksid nii noorte kui ka juhtide soovidele ja vajadustele;
  • töötada välja ESÜ koolitussüsteem ning hoida seda ajakohasena; 
  • leida võimalusi, kuidas veelgi enamad juhid saaksid (osa)kutsete omanikeks;
  • koostöös personalijuhiga kaasata organisatsiooni veelgi enam uusi vabatahtlikke
  • luua omale meeskond, kes aitab Sinul kõike eelpool nimetatut edukalt ellu viia. 

Meie pakume Sulle omalt poolt:

  • motiveeritud juhatust, kes on Sulle turvaliseks seljataguseks igas olukorras;
  • usinaid kontoritöötajaid, kes toetavad Sind igapäevastes tegemistes;
  • tõsiselt ägedat vabatahtlikku töö kogemust, mis annab Sulle eelise tööturul;
  • hulgaliselt enesearengu võimalusi.

Sinust saab edukas koolitusjuht, kui:

  • oled proaktiivne ning julge suhtleja;
  • suudad seada endale eesmärgid;
  • oskad luua endale töökava, et seatud eesmärke täita. 

Lisaküsimuste korral võta julgesti ühendust juhatuse esimees Ragnariga (skaut@skaut.ee), kes vastab heal meelel täiendavatele küsimustele.

Vabatahtlik töö ESÜ juhatuses – finantsjuht


Sinu ülesandeks finantsjuhina on:

  • jälgida ESÜ rahaliste vahendite liikumist (laekumisi ja väljaminekuid);
  • aidata kaasa rahastustaotluste eelarvete koostamisel;
  • välja töötada järgmiste perioodide eelarved ning jälgida nende täitmist;
  • projektide lõpparuannetes kuluaruannete koostamine;
  • hoida eelarve pikka strateegiat;
  • koostöös raamatupidajaga majandusaasta aruande koostamine.

Meie pakume Sulle omalt poolt:

  • motiveeritud juhatust, kes on Sulle turvaliseks seljataguseks igas olukorras;
  • usinaid kontoritöötajaid, kes toetavad Sind igapäevastes tegemistes;
  • tõsiselt ägedat vabatahtliku töö kogemust, mis annab Sulle eelise tööturul;
  • hulgaliselt enesearengu võimalusi.

Sinust saab edukas finantsjuht, kui:

  • oled proaktiivne ning julge suhtleja;
  • suudad seada endale eesmärgid;
  • oskad luua endale töökava, et seatud eesmärke täita. 

Lisaküsimuste korral võta julgesti ühendust juhatuse esimees Ragnariga (skaut@skaut.ee), kes vastab heal meelel täiendavatele küsimustele.

Vabatahtlik töö ESÜ juhatuses – personalijuht


Personalijuhi ülesandeks on hoolitseda oma inimeste eest – seda nii juhatuse kui ka liikmete ja vabatahtlike tasandil.

Sinu ülesandeks personalijuhina on:

  • korraldada ja koordineerida juhtidele suunatud tunnustus- ja motivatsiooniüritusi;
  • vaadates tulevikku ja samas toetudes varasematele valdkonna kogemustele panustada ESÜ arengusse;
  • külastada koostöös juhatuse ja kontoriga ESÜ üksuseid;
  • arendada ja suunata ESÜ vaderlusprogrammi;
  • aidata erinevate mõtete ja tegevustega kaasa ESÜ kasvustrateegiale.

Meie pakume Sulle omalt poolt:

  • arenguvõimalusi pakkuvat vabatahtlikku tööd;
  • võimalust suhelda ja töötada koos teiste ägedate vabatahtlikku tööd tegevate inimestega;
  • inspireerivat ja motiveerivat töökeskkonda;
  • väärtuslikku juhtimiskogemust.

Sinust saab edukas personalijuht kui:

  • oled julge suhtleja, kes oskab teisi inspireerida ja motiveerida;
  • oled positiivse ellusuhtumisega;
  • oled proaktiivne ja suudad ise endale eesmärke seada.

Lisaküsimuste korral võta julgesti ühendust juhatuse esimees Ragnariga (skaut@skaut.ee), kes vastab heal meelel täiendavatele küsimustele.

Vabatahtlik töö ESÜ juhatuses – majandusjuht


Sinu ülesandeks majandusjuhina on:

  • leida sponsoreid ja toetajaid ESÜ tegevuste rahastamiseks;
  • otsida lisarahastusprojekte;
  • kontrollida ESÜ aasta eelarvet ja selle täitmist (koostöös finantsjuhiga);
  • toimetada ESÜ rahastusprojektide eelarvetega (koostöös finantsjuhiga);
  • Aidata hallata ja arendada ESÜ kodulehte ja liikmete andmebaasi.

Meie pakume sulle omalt poolt:

  • motiveeritud juhatust, kes on Sulle turvaliseks seljataguseks igas olukorras;
  • usinaid kontoritöötajaid, kes toetavad Sind igapäevastes tegemistes;
  • tõsiselt ägedat vabatahtlikku töö kogemust, mis annab Sulle eelise tööturul;
  • hulgaliselt enesearengu võimalusi;

Sinust saab edukas majandusjuht, kui:

  • oled proaktiivne ning julge suhtleja;
  • Sulle pakub huvi meeskonnas töötamise ja meeskonna juhtimise kogemus;
  • oled positiivse ellusuhtumisega ja kastist välja mõtleja.

Lisaküsimuste korral võta julgesti ühendust juhatuse esimees Ragnariga (skaut@skaut.ee), kes vastab heal meelel täiendavatele küsimustele.

Vabatahtlik töö ESÜ juhatuses – juhatuse esimees


Juhatuse esimehe ülesandeks on juhtida organisatsiooni, juhatuse liikmeid ning kontoritöötajaid.

Sinu ülesandeks juhatuse esimehena on:

  • motiveerida juhatuse ja kontori tööd ning vajadusel näidata õiget suunda;
  • eestvedada ESÜ plaanide loomist ja tagada nende täitmine vastavalt arengukavale;
  • esindada ESÜ skautlikel üritustel ja väljaspool skautlust;
  • koordineerida ESÜ rahajaotusi ja finantstegevusi (koostöös majandus- ja finantsjuhiga);
  • korraldada juhtimisüritusi (üldkogu, nõupäevad);
  • tagada ESÜ alusdokumentide olemasolu ja päevakajalisus.

Meie pakume sulle omalt poolt:

  • positiivset ja tegusat meeskonda;
  • põnevat ja arendavat töökeskkonda;
  • kuhjaga võimalusi eneseteostuseks;
  • võimaluse teha iga päev midagi head.

Sinust saab edukas juhatuse esimees, kui:

  • oled proaktiivne ja julge suhtleja;
  • oled positiivse ellusuhtumisega ja oskad mõelda raamidest välja;
  • oskad oma tööd ise planeerida.

Lisaküsimuste korral võta julgesti ühendust juhatuse esimees Ragnariga (skaut@skaut.ee), kes vastab heal meelel täiendavatele küsimustele.

Külmal talvepäeval meenutan Suvelaagrit

Aeg on kiirelt mööda läinud ja kätte on jõudnud jõulukuu koos ilusa valge lume ja külmaga. Siinkohal meenutan, mis toimus suvel Tagametsas kui ilm oli soe ja päike paistis. Nimelt toimus käesoleva aasta juuli viimsel nädalal ESÜ Suvelaager TERVIST, mis jäi meelde nii mõnelgi osalejal.

Kuidas see alguse sai?

Kõik algas minu (laagri peakorraldaja) sees juba tunduvalt varem. Pikka aega ei olnud laagril korraldajat ning võtsin julguse kokku ja kirjutasin juhtidele kutsudes neid üles ühiselt laagrit ära korraldama kuigi end ma peakorraldajaks ei pakkunud. Mõned soovijad tõstsid isegi käe, mis oli hea märk. Kahjuks ei soovinud ka keegi teine peakorraldaja rolli võtta. Minu sees sai otsus ilmselt valmis ise see vastutus võtta 2023a talvisel ellujäämismatkal kui Karli ja Ragnariga öösel pimedas ja külmas matkarada läbisime ja meil suvelaagri teema jutuks tuli. Sel hetkel ma kõva häälega oma valmisolekust teada ei andnud. Jõudis kätte kevad ja enne Jüripäeva laagrit kirjutati mulle ESÜ-st suvelaagri peakorraldaja pakkumisega. Võtsin veidi mõtlemisaega ning Jüripäeva laagris värbasin omale põhimeeskonna liikmed, kelleks olid Meelis ja Svetlana kellega sai ka mõtteid juba siis vahetatud. Üks hetk liitus ka Kevin ja teised. Nii see suvelaagri korraldus alguse sai.

Aega ei olnud meil väga palju antud, aga saime hakkama. Kiirelt tuli leida laagri nimi, märk, töötoad, matkakorraldus, toitlustus ja sponsorid. Laagri nimeks sai TERVIST, mis oli mitmemõtteline. Ühelt poolt tähendas see teretamist, vanade ja uute sõpradega kohtumist ja teiselt poolt inimese tervist. Nii saigi ka laagrisse organiseeritud töötoad, mis olid tervisega seotud nt Vaikuseminutid kui vaimse tervise heaolu töötuba ning ka Improteatri töötuba Ruutu 10 poolt. Lisaks oli veel ka esmaabi, pääste ning laskmise/viske töötuba ning muidugi nagu ikka ühestki laagrist nii ka meie laagrist ei puudunud tegevuspunktidega matk.

Osalejaid tuli laagrisse oodatust rohkem ning laagrist võtsid osa ka Ukraina ning Läti noored koos juhtidega. Kuna laager ei olnud mõeldud rahvusvahelisena toimuma, siis tekkis mõnes kohas keeleline barjäär. Koos korraldusmeeskonnaga oli meid kokku pea 200 kes olid jaotatud viide all-laagrisse ning mahutasime end Tagametsa Jahilossi poolsesse metsatukka kenasti ära.

Minu jaoks oli see esimene suurem üritus mida korraldada ja eks see oli mulle päris suur väljakutse ning õppekoht. Kuna abikätest jäi puudu ja mu enda suutmatus vahel otsutada lõi välja, siis juhtuski, et nii algus kui lõputseremooniad olid juba ise improvormis. Ehk siis laager algas juba minu isikliku impro töötoaga 😊.

Laager kestis kokku 5 päeva, millest esimese päeva pealelõunal oli laagrisse saabumine ning laagri ehitus ja viienda päeva hommikul laagri kokkupanek ja lõunal laagrist lahkumine. Vahepeale jäi 3 tegevust täis pikka toredat päeva. Esimesel ja teisel tegevuspäeval toimusid erinevad arendavad töötoad ning matk samaaegselt nii, et ühel päeval said hundud matkata ja skaudid töötubades käia ning teisel päeval vastupidi. Töötubades said noored oskusi ja teadmisi esmaabist, päästest, vaimsest tervisest, praktiseerida improviseerimist ning harjutada kätt laskmises ja noaviskes. Matkapunktid olid seekord mehitamata ja matk algas kõigile kompassi tundmise praktiseerimisega. Need kaks päeva lõppesid öömängudega samuti vastavalt, et ühel päeval hundud ja teisel päeval skaudid. Ka vanemskautidele oli seekord ette nähtud väike öine rännak, millest võttis osa kaks gruppi. Nimelt viidi nad autodega Kurgjale ning nad pidid pimedas öösel ise Tagametsa laagrisse tagasi jõudma. Oli olnud meeleolukas öine retk.

Kolmandal tegevuspäeval toimusid erinevad sportmängud. Hommikupoole võistkondlikud turniiri vormis võistlused ja pealelõunal individuaalsed osavust nõudvad võistlused. Viimastest võtsid osad ka ESÜ juhatuse liikmed.

Ilmataadiga oli meil üldiselt hea koostöö. Laagri esimesel päeval tervitas ta meid vihmaga ja ülejäänud päevadel sai veidi jahutavat vihma, aga mitte üleliia. Spordipäeval mängis ka ilmataat meiega, nii hommikul kui ka pealelõunal, kui toimusid võistlused, paistis ilus päike ja kui oli lõunasöögi aeg, siis sadas vihma. Spordipäeval oli kui kirss tordil vahupidu mida korraldas lipkonna Siil juht Rimma. Sellest toredast peost võtsid osa ka lisaks lastele paar juhti, mis lastele kohe eriti meeldis. Väga harva juhtub nii, et täiskasvanud on kui lapsed ja tunnevad lihtsatest asjadest rõõmu.

Nagu skaudilaagrites kombeks siis ka meie laagrist ei puudunud lõkkeõhtud. Nii saidki lõkkeõhtut läbi viia erinevate üksuste juhid ja viimasel lõkkeõhtul peaskaut Siim Maripuu, kus lauldi, mängiti ning tehti etteasteid praktiseerides improtöötoas õpitut. Laagripäeva hommikutel ja õhtutel toimus ka lipu heiskamine ning lipu langetamine erinevate hümnide (Eesti, Läti, Ukraina ja Skaudi hümn) saatel, kus noored said praktiseerida liputoiminguid.

Seekordne laagri toitlustus oli korraldatud nii, et ka noored said natukene selles kaasa aidata õhtusööki all-laagrites ise tehes. Hommiku- ja lõunasöök saadi ühisköögist termostega ja söödi oma all-laagris. Õhtusöögi menüü tegid noored ise etteantud toiduainete nimekirja alusel ning vastavalt oma menüüle saadi ka iga õhtu soovitud toiduained.

Juhid said õhtuti veidi lõõgastuda juhtide kohvikus Jahilossi esimesel korrusel, mida korraldas Maimu (igal õhtul erineva riigi söögid/näksid). Ühel õhtul lahutas juhtide meelt Ruutu 10 meeleolukas etteaste.

Mõned ütlused laagris osalenutelt:

“Лагерь был очень увлекательный! Было много всего разного, много дел и заданий, а главное было интересно. Готовить было весело, работать тоже не менее веселее в компании жизнерадостных скаутов. В походе было интересно, мы забрели не понятно куда, но выбрались с таким же успехом как и зашли. Костры были очень уютные, всегда были хорошие сценки и игры. Спасибо всем за такой чудесный лагерь, я не пожалела что туда поехала ни разу!

Эвелина Зотович

“Этот лагерь был не самым большим-ведь мы все уместились на одной местности. Тем не менее-поход был замечательным, я впервые сопровождала группу ребят. На этот раз я была ответственная за столовую нашего подлагеря, спасибо тем, кто помогал мне, надеюсь, еда была вкусной:) Организаторы были очень добрыми и отзывчивыми. Мероприятий было не так много, и костры не те, какие у нас-игры были по большей степени сидячие и не очень активные, это минус. Самое запоминающееся и интересное мероприятие был поход. К сожалению задания не были на русском языке, иногда возникали сложности с пониманием пунктов, но справились мы неплохо!

Daniela Reinhold

Лагерь был очень крутой!
Было интересно познакомиться с другим скаутами, и научиться делать разные интересные штуки. Больше всего мне понравилась пенная вечеринка и как мы после неё бежали мыться под холодный душ. Мне всё очень понравилось.
Спасибо всем организаторам за такой невероятный лагерь!!!

Nikita Konašenkov

Suvelaager oli paraja pikkusega. Hundud ei väsinud laagris ära ja jõudsid kogu programmi kaasa teha. Meeldis see, et laager oli väga mitmekülgne. Iga päev olid uued tegevused ja tegevuste läbiviijad olid entusiastlikud. Nii mulle kui ka lastele avaldas muljet improteatri “Ruutu 10” kava. Hundud oleks olnud nõus terve päeva improteatrit tegema.

Tarmo Needo

Olen äärmiselt tänulik, et võtsin sellise väljakutse vastu. Suured kummardused ja tänuavaldused lähevad ka meeskonnale, vanemskautidele, ränduritele, juhtidele ja muidugi ka noortele endile kelleta seda laagrit poleks sündinud. Ei tasu unustada ka laagri imelisi kokkasid Ingrid Ploom, Reelika Otti ja Signe Mäesepp, kes meie kõhud maitsva söögiga täitsid ning sponsoreid Haridus – ja Teadusministeerium, French Gourmand OÜ, Saarioinen Eesti OÜ, Matkasport OÜ, iNGAME, Lasergame Estonia OÜ, Ronimisministeerium, MiniGolf – Hansakaupmees OÜ, kes laagri toimumisele oma abikäe ulatasid – suur, suur aitäh!

– Helen Hiiemäe, laagri peakorraldaja

Artikkel avaldati 12.12.2023

Noortekogu – kord noor, alati noor

17.-19. novembril toimus Türi Noortekeskuses Noortekogu. Tänavuse Noortekogu eesmärk – lisaks noorte ja juhatuse teineteisele lähemale toomisele – oli osalejate lapsepõlve meenutavate tegevuste kaudu nende argipäevase stressitaseme alandamine.

Reede õhtul pärast osalejate saabumist toimus kiire tutvumine, mille käigus saime teada nii mõndagi põnevat oma kaaslaste kohta – näiteks kõlasid vastused küsimustele „Kui sind mürgitataks ja sa langeksid igavesse unne, siis mis oleks see, mis sind üles ärataks?” ja „Mis on kõige veidram asi mida oled suhu pannud ja miks see sinna sattus?”. Kui jää oli lõhutud, seadsime oma sammud Türi järve randa lõkkeõhtut pidama. Veedetud sai tore õhtu lõkkelaulude saatel end tulekolde ääres soojendades. Kohalikku rahvast sai võib-olla natuke ka hirmutatud järve pimedusest kostuvate „u-le-le” hüüetega. Õhtu lõppes lummavate onu Remuse juttude saatel. 

Laupäeva hommikul jaotati osalejad neljaks grupiks ning seejärel pandi nende tiimitöö proovile erinevates meistrivõistlustes. Hommikupooliku teises osas tulid meile ESÜ juhatusest külla Gregor ja Peeter, kes rääkisid meile juhatuse tööst ja aja planeerimisest tarka juttu, millest nii mõnigi sai inspiratsiooni ja motivatsiooni. Pärast toitvat lõunasööki suundusime taaskord järve äärde, mille ümbruses sai maha peetud meeleolukas fotojaht. Selle ajal sai lisaks seltskonnale nautida ka karget novembriõhku.

Pildil võistkonna Piparkoogimees pilt pildijahilt teemaga “Suguvõsa (viimane) kokkutulek”

Tegus õhtune programm algas elamusterohke improtöötoaga, kus õppisime end vabaks laskma ja andma edasi lugusid. Improtöötuba viis läbi üks ja ainus – Toivo. Tegevused jätkusid külma ja pimeda Türi peal öömänguga. Õhtu lõpetas aga nähtus, mida pole Noortekogul veel varem kohatud – simman. Õhtust tantsutamist viisid läbi Merru ja Aarto, kes suutsid ka võhikud panna muusikaga samas rütmis keerlema. Pärimusmuusika saatel keerutasid ka kellaseierid ning peagi oligi aeg magama minna. Siiski leidis nii mõnigi ennast öösel köögist toidujääke hävitamas ning lauluviise üles kerimas. 

Pühapäeval sai osalejate seast välja tiritud järgmise Noortekogu korraldajad, kes said praeguste korraldajate käest küsida kõiksugu küsimusi. Samal ajal mängisid teised veel viimseid mänge ja jagasid muljeid. Pärast viimaseid tegevusi söödi kõhud kenasti täis ning seejärel oligi aeg asuda kodu poole teele.

Türil sai veedetud hoogne nädalavahetus, mis jääb paljudele veel kauaks meelde. Korraldustiimi poolt jäi õhku aga mõtteterake, et laulu saatel on kõik lihtsam ja lõbusam. Üheskoos lauldes võib nii mõnigi olukord muutuda hulga rõõmsamaks – pange kõrva taha, järgmised korraldajad!

Suur tänu laagri toetajatele: Haridus- ja Teadusministeerium, Maheleib ja Kuulsaal!

– Liis Lapsanit, Noortekogu infojuht

Artikkel avaldati 05.12.2023

VHM-i aasta pingutus number 2023 ehk ÕKV 2023

Kes mäletab millal oli ajaloo esimene ÕKV? VHM-i ajalooline kirjalist mäletab, et see toimus 8. novembril 2003. aastal. Aga see oli väga ammu ja juba on ka seekordne mööda saanud. 

Õnnestumisi oli mitmeid. Aga tuli ette ka ebaõnnestumisi, nagu ikka. Meie jaoks läksid paljud „lavatagused“ asjad paremini läinud kui algul arvata oskasime. Näiteks ühtegi magamata ööd korraldus ei nõudnud. 

Me tundsime puudust abistavatest kätest, aga saime sellest aru alles siis, kui oli juba hilja neid juurde otsima hakata. See vast oli meie suurim viga, et juba alguses rohkem inimesi tähtsatesse asjadesse ei pühendanud. See oli meile väike põnts, kuid ühtäkki tekkis ööbimisvõimalus – leidsime motorolleriga lähikonnas tiirutades hea koha. Veensime ka ülejäänut korraldusmeeskonda Kiisa-Kurtna kandi sobivuses korraldamiseks. Edasi läks kõik üsna konarlikult, aga asjad hakkasid vaikselt laabuma.

Laupäeval, neljanda novembri hommikul Kiisa raudteejaamas kuulutasime välja uue võistluse alguse. Stardis oli 39 inimest. Koos saatjate ja punktis olevate inimestega oli meid kokku umbes 60.  Rajale läinud 7 võistkonda said näidata, kuidas vibu-ragulkaga märki lasta, luumurru korral esmaabi anda, keedetud spagetile kalamehesõlme teha jpm. Muidugi oli hulk osavusproove ja meeskonnatööd nõudvaid ülesandeid ning loomulikult pidi kaarti tundma, et jõuda kõikidesse 17-sse tegevuspunkti. 

Esmakordselt selliste mängude ajaloos jäi päris mitu tegevuspunkti pimeda peale. Koosi oja kandis pimedas metsas orienteerumine lisas muidugi asjale nii õudust kui ka põnevust. Siiski jõudsid kõik õigeks ajaks Kurtna Sündmuskeskusesse ööbima. Enne ööd oli osalistele veel lausa kaks üllatust – viktoriin skautlikel teemadel ja öömäng. Viimane jäi sellisele kellaajale, et iga salk läks välja koos juhiga. Aga mitte oma juhiga. Oodatult tuli sellise tegusa päeva järel öörahu ikka päris kiiresti. 

Kui päeval tegutses metsavahel 60 inimest, siis hommikul loendasime neid veel 48. Pühapäevahommik võttis meid vastu sügisese reipa ilmaga – pilveservade vahelt särav päike lisas sõbralikkust hommikusele kahele võistlusülesandele. Nii palju, et maja sai koristatud enne, kui kuulutasime välja võitja. Aasta pärast korraldab järgmise võistluse skaudiüksus ,,Saturn“.

Meil on nüüd hulk põhjusi tänulikud olla: näiteks jäime ilma ilmateate lubatud tormisegusest paduvihmast ja saime hoopis toreda porikuu ilma,  keegi ei kadunud ära ning mäng läks hästi! Meil oli tore öömaja ja selle perenaine, Anneli Kubbi, hoolitses suurepäraselt kõigi kõhtude eest ja meisterdas KINGIKS meile veel suurepärase tordigi. Aga see polnud sugugi kõik. Hulk lapsevanemaid ja firmasid aitasid nii nõu, jõu kui rahaga. Ja tundus, et auhinnad tekitasid päris suurt elevust. Seda pole ammu näinud. 

Sellise mängu korraldamisega oli tükk tegemist. Suur tänu kõigile, kes aitasid! Ilma teie abita ei oleks see olnud kaugeltki võimalik. 

Üritust toetasid Haridus- ja Teadusministeerium, AS Balsnack International Holding, Kadarbiku Köögivili OÜ, Ronimisministeerium, MATKaSPORT OÜ.

– Triine Avango, peakorraldaja

Artikkel avaldati 29.11.2023

Ämbliku koolitus

27.10-29.10 toimus Tagametsa jahilossis Ämbliku tase 1 koolitus. See on koolitus, mida pole toimunud pikalt, kuid mis on väga oluline koolitus nii lastele kui täiskasvanutele. Selle koolituse raames saavad koolitusel osalejad väga häid teadmisi nööride ja köite kasutamisest, hooldamisest ja hoiustamisest, kuid suurem rõhk läheb hädavajalikule sõlmede sidumise oskuse arendamisele.

Esimesel koolituspäeval õpetas koolitaja meile tegema lihtsõlme, kalamehesõlme, kangrusõlme, soodisõlme, surma- ehk paalisõlme, austria juhisõlme, keerusõlme, vahemehesõlme ning haaravaid Prusiku ja Klemheisti sõlmi. Saime teada, et köis koosneb sisust, mis annab köiele tugevuse ja sukast, mis kaitseb sisu. Kindlasti lõhub köit liiv, mis suka sisse sattudes hakkab köie sisu lõikuma, samuti lõhub köit pori. Kui köis ei saa korralikult kuivaks, võib tulla köiele hallitus. Nii köis kui nöör ei taha vedeleda maas, vaid vajavad omale alust kus peal olla, et oleks puhas ja kuiv. Köiele ei tohi ka astuda, sest ka see lõhub sukka köie ümber. Kui hoida köit hästi, puhtalt ja kuivalt ning kokku puhtides teha seda korrektselt, püsib köis aastaid tervena ja ei vea kasutajat alt ☺

Selleks, et saaksime oma uusi oskusi ja teadmisi kohe praktiseerida, läksime me metsa omale madalseiklusrada ehitama. Meil olid neljased tiimid ning me valisime omale välja kaks puud, mille vahele oma seiklusraja üks osa teha. Kõige alguseks pidime puud ära kaitsma vaiba tükkidega, et me ei teeks köiega puudele viga. Seejärel hakkasime siduma köisi puude külge, et tekiks seiklusrada. Kasutasime erinevaid sõlmi, et saaksime seotud köie nii, et köis kannataks enda peal ronijat. Sellega läksi meil aega mitu tundi ja oligi juba õhtu käes.

Kui pikk esimene päev õues sidudes oli seljataga, said lapsed korraldusmeeskonnalt üllatuse – tähistasime halloweeni trossisõiduga. Lapsed said omale pähe ägeda nõiakübara ja lasid torssiga alla, nagu pisikesed halloweeni nõiad. See meeldis neile väga. Peale seda said soovijad minna sauna ja nautida saunamõnusid ja oligi aega minna magama, et hommikul taas olla valmis õues toimetamiseks.

Viimase päeva hommiku veetsimegi taas õues ning meie ülessanne oli teha täissuuruses seikluspark. Kõik tiimid pidid tegema kaks seiklusraja elementi, samas arvestama sellega, et terve seikluspark jookseks järjest. Saime sellega ideaalselt hakkama. Kokku tuli meil ilus 12-rajaline madalseikluspark. Soovijad said selle veel läbi proovida ning oligi aeg võtta kõik rajad maha, pakkida asjad kokku, öelda Tagametsele ja sõpradele hüvasti ja seada sammud kodupoole. ☺

See oli kindlasti üks väärt koolitus ning igati tegus ja äge nädalavahetus! Jääme ootama juba järgmise taseme Ämbliku koolitust, et saaksime taas uusi teadmisi ja oskusi!

 Koolituse toimumist rahastas Igavene Heategu.

– Artikli autor on Britt Heleen Valgepea, Tondisalu lipkonna skaudijuht. Oma muljeid jagasid ka Tondisalu skaudid Kerttu Meikas ja Noor Ojakivi.

Artikkel avaldati 14.11.2023

Kriimsilma laager 2023

20.-22. oktoobril toimus selleaastane Kriimsilma laager. Ja just siis, kui väikesed hundud saavad kokku, juhtuvad maagilised hetked. 

Kuigi korraldusmeeskond läbis lugematul hulgal probleeme; ootas meid osalisi õhuline Puhkebaas Aegviidus, armas vene kokanaine, vägev matkarada ning rahulik lõkkeõhtu. Hundudele meeldis peamiselt matkarada ning väga varieeruvad ning oskusi proovile panevad tegevuspunktid. Me mängisime kimi mängu, ehitasime vahukommidest ning makaronidest torne (mis kellelgi väga välja ei tulnud), tegime keset metsa popcorni, ühe jala peal seistes selfisid ning sõime palju suppi ja kringlit. Matkarada oli sügisene, maad kattis kaunis lehevaip ning taevas paistis päike – kohati oli isegi palav. 

Ilmast rääkides, olime me laagri ajal silmitsi esimeste miinuskraadidega. Õhtul oli veel eriti külm, kuid korraldusmeeskond pani meid ringi jooksma ning mänge mängima. Peale seda algas meil lõkkeõhtu ning hakkasid lõkkenaljad – nende teemaks oli sõprus ja meeskonnatöö. Hundudel tulid naljad hästi välja ning palju sai naerda. Naljade ajal hakkasid meil kõigil aga hambad pisut lõdisema, seega pidime me natuke ka laulma. Korraldusmeeskond oli pannud kokku skaudiklassikud, mis meil kõigil tujud rõõmsaks tegid. Laulsime ka ,,Ojalaulu” ning selle ajal hakkasid osad skaudijuhid koos tantsima, hunudele head eeskuju näidates. Olles ise nii hunudjuht kui ka vanemskaut, võin öelda, et Skautlus tõesti ühendab inimesi. 

Hundusid ühendab ka hea söök ning seda oli tõesti palju. Aegviidu Puhkebaasis ootas meid natukene nördinud omanik, kuid väga energiline ning karismaatiline vene kokatädi. Tema tehtud söök oli väga maitsev, paljud hundud meenutavad, et söök oli ,,väga väga hea!” 

Laagri ajal oli ka palju vaba aega, mida hundud väga aktiivselt täitsid. ,,Kuhu nad nüüd kõik jälle läksid?” oli lause, mida paljud hundujuhid mitu korda ütlesid. Täiesti õhtuni välja, olid hundud aktiivsed ning täis positiivset energiat – see energia polnud küll juhtide jaoks sugugi nii positiivne. Enamus juhtidest olid juba kell kümme surmväsinud. Eriti laupäeval, pärast väsitavat matka ning korraldusmeekonna poolt delegeeritud tegevusi.

Tegevustest rääkides, said hundud osa võtta ka aardejahist. Hundud pidid leidma ning kokku koguma erinevat värvi lipikuid ning vastutasuks said nad palju kommi. See mäng oli win-win, sest lapsed said ringi joosta ja kommi süüa ning juhid said end kuhugi ära peita ja korraks hinge tõmmata. 

Lõpetuseks on lapsed öelnud, et lõkkeõhtu oli vägev, söök hea ning matk väsitav ja sellele ei oskagi midagi lisada – tõeline Kriimsilm. 

Ürituse toimumist toetasid/sponsoreerisid: Haridus- ja Teadusministeerium, AS Salvest, ajakiri “Eesti Loodus”, Haga Perepagar.

– Marjette Slabina, Tondisalu lipkonna hundusalga juht

Artikkel avaldati 07.11.2023

Nõupäevad 2023

Selleaastased nõupäevad said üle pika aja toimuma 9.-10. septembril kahepäevastena meie armsas Tagametsa laagrikeskuses. Hea meel on öelda, et seekordsetel nõupäevadel oli meid kohal kahel päeval kokku 56 noort ja vana, kes andsid kindlasti hea läbilõike meie organisatsiooni liikmetest. Teemade valik oli suur ja lai ning selleks, et meil kõikidel oleks võimalik teemades kaasa rääkida, otsustasime teha erinevad töötoad.

Esimesel päeval võttis meie uus programmijuht Peeter Paju pulkadeks lahti programmi, et aru saada selle olemusest ja kitsaskohtadest. Lisaks teooriale kogus Peeter ka praktilist materjali, et aidata eriti just meie alustavaid ja loomulikult ka olemasolevaid juhte, kes loodetavasti saavad mõne värske idee osaliseks. Samal ajal toimus meil ka jahilossi saalis arengukava arutelu, et meelde tuletada meie organisatsiooni arengukava eesmärgid ja ka selle aasta eesmärgid, mida me kõik ühiselt proovime täide saata. See oli ka hea koht, kus saime korjata mõtteid uue aasta eesmärgistamiseks. Õhtul aga sai tänatud ja tantsitud Väätsal Tänuõhtul.

Pühapäeval jätkus meie arutelu aga juba ühiselt. Hommikul arutasime, kuidas meie koolitusi võiks ja peaks läbi viima olukorras, kus meil ei ole koolitusjuhti. Samuti sai lahti võetud meie “Mõtetest Tegudeni” taotluste protsess, et kuulda liikmete mõtteid tänase protsessi osas ja millisena võiks see taotluste protsess tulevikus välja näha. Päeva lõpetasime aga juhatuse temaatilisel arutelul sellest, kuidas saaksime olla efektiivsemad ja jätkusuutlikumad.

Kokkuvõtvalt on juhatus Nõupäevadega väga rahul. Peeter astub juba järgmisi samme ja loodame varsti näha ka praktilist materjali, mida üksused saavad kasutada. Hea sisendi saime ka järgmise aasta eesmärkide osas. Kuidas paremini saavutada eesmärke (nt vaderluse abil) ja kuidas paremini rahastada üksuseid (“Mõtetest Tegudeni”).

Hetkel oleme planeerinud ka suurema organisatsiooni juhtimisalase arutelu jaanuari lõppu. Täpsema info saadame juba siis kui täpsem plaan on paigas.

Aitäh kõikidele kaasamõtlejatele ja tulijatele, teie panus on hindamatu!

– Ragnar Luup ESÜ juhatuse esimees

Artikkel avaldati 23.10.2023

Ajalukku läinud 25. Maailmajamboree ehk taifuun, kuumalaine ja 15 magamata ööd

Memuaari stiilis tagasivaade Maailmajamboree teekonnale läbi kontingendi juhi silmade. Pikem lugemine laagri eelkorraldusest, seiklustest kohapeal ning emotsioonidest ürituse järel. Sisutihe ja kirjeldav, kuid diskreetsemaid detaile vältiv mõtisklus.

2023. aasta alguses märkasin, et ESÜ otsib Maailmajamboreel osalemiseks uut kontingendi juhti. Lugesin uudist ja imestasin: „25th World Scout Jamboree, SaeManGeum, South Korea – Koreas? Projekti juhtimine, kogemus ja Korea? Ma vist tahaksin.“

Arvan, et võtsin mõtlemiseks umbes tunnikese ning juba andsin enda huvist märku, ilma, et Maailmajamboree eelkorraldusest, grupi suurusest ega millestki muust detailselt teaksin. 2023. aasta jaanuaris, viimast „jah“ sõna öeldes, ei teadnud ma veel, milline seiklus meid tegelikult ees ootab. Aga kõigest järge mööda.

Mäletan, et see oli jaanuari nädalavahetus, kui eelnev kontingendi juht Ann, tollane välissuhete juht Annika ja mina kolmekesi esimese koosoleku maha pidasime, et üldse aimu saaksin, mis mind ees ootab. Infot oli korraga nii palju, et kogu see projekt tundus esialgu hoomamatu. Teisipäevasel päeval ootas mind ees juba esimene lastevanemate ja osaliste ühine koosolek, kus oma uues rollis esimest korda osalistega tutvust tegin. Ega siis ma veel midagi vastata ei osanud, Annika oli mulle abiks. Mõistsin lihtsalt, kui suure ampsu ma tegelikult olen hammustanud ja kui palju pisidetaile ja küsimusi peab eelkorraldus sisaldama, et oleksin ise piisavalt ettevalmistunud, osalejad valmis seiklema ning lastevanematel südamed rahus – minu laps on heades kätes. Ise õppisin veel samal ajal viimast semestrit ülikoolis ning plaanisin koolivaheaja pühendada lõputööga alustamisele, kuid selle asemel lisasin veel oma pikka to do list’i „Maailmajamboree korraldusega kurssi viia“ – vaheaeg sai uue tähenduse.

Kevad-talve jooksul oli tarvis osta 32 lennupiletit teisele poole maakera ja tagasi, sõlmida osalejatega lepingulisad, registreerida kõik osalejad laagri infosüsteemis, otsida sponsoreid ja toetuseid, koguda osalejatelt riiki sissesõidu lubasid, sõlmida kindlustused, koostada infomeile ja infodokumente, koguda lapsega reisimise lubasid, suhelda salgajuhtidega, korraldada lapsevanemate-osalejate koosolekuid, jälgida makseid, koostada eelarvet, korraldada osalejatega eelkohtumine, koostada vajaliku varustuse nimekiri, uurida lisainfot Korea korraldusmeeskonnalt, osaleda rahvusvahelisel kontingendi juhtide koosolekul ja palju muudki. Pean tõdema, et kogu korralduse maht oli lausa kordades suurem kui oskasin alguses arvata. Samas oli mu eesmärk teha eelkorraldus detailne ja põhjalik, et laagris kohapeal oleks töö kõrvalt aega ka nautimiseks. Mida aeg reisile lähemale, seda rohkem hakkasin ma märkama, kui suur töö on tehtud ja kui väike pingitus on veel vaid jäänud – lihtsalt laagris olemist nautida.

27. juuli öösel istusid Tallinnas bussile pool maailmajamboreelistest ning Tartust korjati bussile ka teine pool. Minu nublud asusid teele! Mäletan, et istusin ööni üleval, kuni salgajuhid märku andsid, et kõik on bussis ja sõit on alanud. Huh! Kui nad nüüd kohale ka jõuaks, on kõige raskem möödas. 24h hiljem asusin ka ise koos kahe CMT (Contingent Mangement Team) ja ühe IST-ga (International Service Team) teele. Esmalt autoga Riiga, siis esimene lend vahemaandumisega Tšehhis, sealt edasi 11 tundi lennureisi Seouli. Lennukis väga magada ei suutnud ning pikk reis ja ootusärevus andis endast märku alles laagriplatsile jõudes. Lennujaamas registreerisime end laagrisse ning seejärel ootasime ca 2 tundi bussi. Astusin keset ootamist korraks lennujaamast õue – see ei saa võimalik olla?! Nii palav? Mõtlesin veel, et ilmselt on see ainult siin linnas nii, küll laagriplatsil käib õhk paremini ringi. Nii aga polnud. Bussireis kestis ca 4 tundi ning poolel teel peatusime lühikeseks hetkeks – minut aega konditsioneeriga bussist eemal ning kogu keha oli juba kaetud higiga.

Sel ajal kui meie laagripaika jõudsime olid meie noored osalejad eellaagris, kus mõne päeva jooksul sisutihedalt Korea kultuuri ja Seouliga tutvuti. Nägin osaliste tegemistest pilte ja sain rõõmu tunda -milline imeline ja kultuurne kogemus. Eellaagri jooksul külastati kahte teemaparki, õpiti valmistama bibimbap’i, külastati templit kandes Korea rahvusrõivaid ehk hanbok’e, õhtuti saadi osa mõnest kultuurilisest show’st või rahvuste õhtust. Isegi Gangnam style’i tänavat külastati. Veel jõuti ajaloomuuseumisse, kunstimuuseumisse, väriviliste liipritega raudteekülla, külastati sõja memoriaali, jõuti turule ja isegi outlet’idesse šoppama. Toitlustus toimus eripalgelistes söögikohtades – üldse oli see eellaager justkui toidukallakuga (bibimbap, kiirtoit, tänavatoit, buffee, korea BBQ).

Meie neljakesi aga jõudsime eellaagrilistest laagripaika juba mitu päeva varem. IST Josep asus oma tööd tegema ning minu ning abiliste Elo ja Gerli eesmärk oli mõne päeva jooksul kokku koguda kogu info, mis puudutas meie noorte laagrisse jõudmist. Laagrialal viibis sel hetkel meiega ca 10 000 IST/CMT-d, kes panustasid laagri õigeaegsesse valmimisse ja viimase hetke eelkorraldusse.

Jõudsime laagialale pimedas. Peale pikka reisimist oli kohutavalt niiskes ja lämbes, palavas õhus ca 12ha põllult oma õige lapike maad üles leida väga suur katsumus. Seljas raske matkakott, kõhul pisem seljakott, käe otsas laagrist saadud madrats ja telk – oma laagripaika jõudes olid riided higist läbivettinud. Kuna laager oli ehitatud tehislikule maapinnasele ning laagrile olid eelnenud pikad paduvihmad ning maapind ei suutnud enam vett vastu võtta, pidid kõik enda telgid püsti panema neljale plastikust euroalusele. Need olid meie ööbimiskoha lähistel suures hunnikus ning esmalt hakkasime jalgu pidi poris enda telke üles seadma. Seejärel üks jahe dušš, mis oli vaid ajutine lahendus, sest õhk oli nii palav ja niiske, et õige pea peale pesu olime jälle higised. Magasime lahtiste telgiustega, vaid sääsevõrk ees. Magamiskotti polnud tarvis kotist väljagi võtta – tekiga ei olnud võimalik magada.

Esimene hommik laagris – alles nüüd nägin, kuhu tegelikult olime jõudnud. Meie lähistel ilusad mäed ja mahe päikesetõus üle telkidega kaetud põllu. Päris kaunis. Ärkasime esimesel hommikul kell 7 – paistis nagu mõnus varajane aeg ärkamiseks. Meie üllatuseks oli hommikusöögi saba juba pea tunni aja pikkune ning isegi varahommikune päike suutis nahka korralikult kõrvetama hakata. Mul oli kaasa prinditud suur blokk infot ja pabereid, mida Elo ja Gerliga läbi pidime töötama. Küll aga möödus esimene päev hoopis varju ja veidikenegi jahedamat nurka otsides. Päev kulges õhtusse kiiremini kui oleks osanud oodata. Kirusime kuumust nii, et saime õhtuhakul u ühe tunni jagu vihma, mis omakorda tõi kaasa suure uputuse. Tunniga sadas alla paarkümmend sentimeetrit vett – telgid uppusid euroalustele vaatamata, kõik kraavid ajasid üle, kruusased teed muutusid mudamülkaks ning tegevustelgid olid vett täis. Vihm ise oli soe, samas kosutav, mõnus vaheldus lõõskavale päiksele. Samas tekitas see aga hirmu – mis saab meie noortest, kui laagri ajal veel sama moodi sajab? Magasin sel ööl niiskel madratsil ning juuksed ei kuivanud õhuniiskuse tõttu ka hommikuks ära.

Ülejäänud päevad pidasime targemaks ärgata varem – 5:30 hommikul. Enne päikese tõusu ärgata oli ainus mõistlik lahendus, sest kella kuuest hakkas esimene päike juba telki saunaks kütma. Ülejäänud päeva jooksul ei olnud võimalik telgis viibida, selleks oli liiga palav. Samuti oli hommikusöögi järjekorras seismine nii lühem.

Meie päevad olid sisustatud HoC-i (Head of Contingent) koosolekute ja laagrialal info kogumisega. Sööklast laagri peakorterisse oli ca 30min jalutamist. Sel teekonnal oli tavaline, et terve liitrine pudel vett ära sai joodud ja ilmselt pool sellest juba ka välja higistatud. Mind üllatas kui palju rõhku pidime panema pelgalt info kogumisele ja küsimisele – küll ei teadnud üks infopunkt ning saatis meid teise ning siis jälle vastupidi. Info ei liikunud või jõudis veidi liiga hilja. Laagrialal ringi jalutades märkasime, kui palju oli veel tegemata, kui kahe päeva pärast pidi juba 35 000 osalejat laagrisse jõudma – kuidas me kõik valmis jõuame? Veel sõitsid ringi traktorid ja kopad, ehitati pealava, valmistati ette tegevuspunkte, kaevati juurde kraave. Selleks hetkeks oli toimund ka paar HoC-i koosolekut, kus tuli ilmsiks palju eluliselt vajalikke teemasid – hädasti vajasid koristamist duširuumid ning vetsud, senini ei toiminud viiest lubatud haiglast täielikult mitte ükski, puudusid võimalused end kuumalaine eest peita või jahutada ning osad riigid teatasid, et nemad kavatsevad laagrisse jõudmisega viibida vähemalt ühe päeva, et laagripaik paremasse konditsiooni saaks ning oleks päriselt valmis osalisi vastu võtma. Toimus hirmsam võidujooks aja ning inimlike põhivajaduste pakkumise ja parendamisega.

Vähem kui 24h enne Eesti noorte laagrialale saabumist käisime nende telklat üle vaatamas – maapind oli telkimiseks enam-vähem, kuid veel päev enne laagrisse saabumist puudus eestlaste laagrialalt duši- ja tualetivõimalused, elekter. Käisime eraldi all-laagri juhiga rääkimas, samal ajal kamandas põllul töölisi laagri peakorraldaja ise. Probleemidega tegeleti, kuid olin pettunud, et üldse sellises olukorras veel viimasel hetkel enne laagri algust olema peame. Saime all-laagri juhiga kokkuleppele, et enne õhtut annab mulle sõnumi teel märku, kas laagripaik saab valmis või mitte. Meie õnneks saime õhtuks noorte telklasse vee ning elektri – Eesti noorte saabumine võis toimuda plaanitud ajal.

Võtsime meie noored ja salgajuhid Birgiti, Monika ja Jaani laagripaigas vastu ning kirjeldasime olukorda – pidasin targemaks kõik detailsed murelood ja teiste riikide juhtumid enda teada jätta (osa jagasin hiljem ka salgajuhtidega), kuid avaldasin siiski ka muret. Soovisin, et noored ja ka salgajuhid mõistaksid, et ilmselt on meid laagris ees ootamas palju väljakutseid ja muresid, mida peame jooksvalt lahendama, kuid seejuures on noortel kaks ülesannet. Esiteks on tarvis kõike sajaga nautida (!!!) ning teiseks palusin, et igaüks panustaks mütsi kandmise, päikese kreemi peale määrimise, rohke veejoomise ja normaalse toitumisega, et ära hoida kuumast tingitud suuremad tervisehädad. Pean välja tooma, et iga päev oli õhutemperatuur üle 30oC,  feels like tavapärasest õhutemperatuurist väga kõrge õhuniiskuse tõttu ca 10oC veel kõrgemgi – täielik troopika ja lämbe, pigem tuulevaikne õhk. Nagu saun, kust ei saa kunagi välja jahtuma minna.

Laagri avamispäeval smuugeldasime end IST tööliste bussiga laagrialalt pooleks päevaks eemale ühte tegevuspunkti. Meie USA-st pärit sõber Scott, keda paar päeva tagasi sööklajärjekorras kohtasime, töötas Jamboreel tegevuspunktis, mis asus laagrialalt väljas. Nende grupp viis lähedalasuva jõe peal läbi SUP-laua sõite – peale tihedaid, palavaid, töökaid päevi seda me vajasimegi! Veetsime tegevuspunktis pool päeva. Mil jamboreeliste bussid tulid ja läksid, ulpisime meie sel päeval vees ma arvaks, et koguni neli tundi. Nii hea! Loodus seal ümbruses oli väga lummav – mäed ja mets. See oli esimene kord kui päriselt Koread natukenegi teise nurga alt, kui pelgalt laagripaik, nägime.

Õhtul toimus laagri avamine. Selleks oli üles pandud suur-suur lava, kuid maa-ala vaatajatele polnud piisav. Kogu ala piirati metallituvastusväravatega ning kõik 40 000 inimest pidid kontserdialale pääsemiseks väravatest läbi minema. Milline ajaraisk – rahvamass seisis lihtsalt ilmatumas sabas ja inimummikus. Lisaks teatati CMT/IST-dele, et kuna plats pole piisavalt suur, siis vaadaku meie kas väravate tagant või hoopiski IST-de alalt suurelt ekraanilt. Vabatahtlikud, kes mitu päeva tõsiste probleemidega võideldes laagripaika üles ehitasid, ei saanud suures enamuses avaüritusest osa võtta?! Meie aga istusime kolmekesi väravate taga ning ainus, kust laval toimuvat nägime oli suur ekraan. Ega päriselt seal pimedas istudes ei tajunudki, kui palju meid seal siis koos on või milline võimas energia sellel avaüritusel tegelikult oli. Õnneks said meie noored koha päris lava lähedal ning kuulsin vaid head ja huvitavat tagasisidet. Ju oli asi seda väärt!

Telgitagustest rääkides, siis istusime meie ju väravate taga, teisel pool kitsast sõiduteed. Isegi kui oleksime muud, kui sipelgaid, laval näinud, oli meie vaade suurema osa ajast blokeeritud mööda triivivate kiirabiautode poolt. Kui hirmus oli mõelda, et kõik need vilkurid olid kellegi jaoks! Järgmise päeva koosolekul kuulsime, et palju oli minestajaid (suuremjaolt palava ilma tõttu), mõned ärveus -või paanikahood, muud mured. See aga andis jälle kinnitust, et pea iga päev koosolekutel teemaks olnud mure – meil on vaja ühesuunalist liiklust, et päästeautod jalakäijate ja muude sõidukite vahele kinni ei jääks! Liikluse ümberkorraldamine võttis korraldusmeeskonnal 4-5 päeva. Ka endal oli kitsastes oludes jalakäijana hirmus – kord olin suure traktori poolt sillal täitsa vastu teepiiret lukku surutud, selline ei ole turvaline liiklus ei täiskavanule ja veel vähem noorele osalejale.

Ilmselt emotsionaalseim osa kogu laagrist oli minu jaoks HoC-ide koosolekud. Seal võisime kuulda palju detaile, uskumatuid lugusid, mis andsid päris arusaama – sel Jamboreel on kriitilisi ja koheseid lahendusi vajavaid muresid liiga palju! Kuid sellesse ma laskuda ei soovi. Eestlastel möödus üldiselt kogu laagrikogemus pigem väiksemate ja tühisemate muredega. Selle eest olen siiani maru tänulik!

Osalejatele mõeldud programmi viidi läbi nii laagri alal kui ka laagrialalt väljas. Näiteks said meie noored sõita teemaparki – mudelpark ajaloolistest majadest, kus filmitakse ajaloolisi draamasid. Teempargis olid erinevad esinejad (võitluskunst, pillimäng jms). Kuna üldiselt oli laagri korralduses palju lünki ja probleeme, mida igal hommikul koosolekul arutamas käisime, siis sekkus laagri korraldusmeeskonna töösse Korea abieluvõrdsuse ja perekonna minister, kes igapäevaselt meie kõigi heaolu nimel töötas. Tänu temale hakkasid problemid leidma lahendusi ning üleüldiselt paranes kogu laagri heaolu. Näiteks jõudsid laagrialale konditsioneeridega bussid, kus jahtumas sai käia, kingiti kuuma kaitseks kõigile osalistele mütsid, väikesed laetavad puhurid,  vihmavarjud (loe: päiksevarjud), jagati tasuta jäätist ning autokastide kaupa jäävett. Jäävesi iseenesest oli tore, kuid senini ei mahu mulle pähe kui palju prügi me seetõttu tootsime. Kui igale laagrilisele lubati päevas 5 pudelit jäävett, siis teeb see ca 250 000 ühekordset plastikpudelit päevas. Ei ole mõtet isegi rehkendusi teha, kui palju see laagri kestuse peale kokku teeb. Ebamugavalt kõrge on see number juba vaid ühe päeva kohta. Eriti veel mõeldes sellele, et joogiveepunkte oli laagrialal võrdlemisi palju ning korduvkasutatavad pudelid kõigil kaasas. Prügi käitlusega oli kehvasti üleüldse – prügikaste oli väga vähe ning need paiknesid laagrialal harvendatult. Üks hetk hakkasid tee äärde tekkima omaalgatuslikud prügikastid ehk suvalised prügihunnikud. Siis oli laagri korraldajatel uus tööülesanne – prügi kokku korjata, selle asemel, et prügikaste juurde luua. See aga on ka kultuuriline erinevus – kuuldavasti ei ole Koreas tänavatel just liiga palju avalikke prügikaste (mida hiljem Seoulis ka ise kogesime), inimesed kannavad prügi kaasas ja viivad koju. Tänavad on neil seejuures puhtad. Nüüd aga mõeldes jälle sellele, et laagris osales üle 150-ne eri rahvuse, siis ei peaks lähtuma vaid kohalikust kultuurist. Nii aga oli.

Foto: Monika Silvet

Üldiselt olin meile appi tõtanud ministri jutuga päri, asjad päriselt liikusid ja oli näha tulemusi. Küll aga ei suuda ma siiani endale selgitada, miks ühel tavalisel laagrihommikul kogu päeva programm ja tegevused tühistati. Põhjenduseks oli liiga kuum ilm ning tegevuste läbiviimine ohtlik. Jah, oligi kuum, aga iga päev oli kuum ja see päev ei erinenud teistest mitte kuidagi. Kui eelmisel päeval sai programm toimuda, siis milleks me nüüd selle katkestame? Ja järgmisel päeval läks laager edasi nagu midagi poleks juhtunud. „Vabal“ päeval pidid noored ise tegevust leidma – mõne jaoks oli programmi ära jäämine kurb uudis, mõnda ei heidutanud see üldse. Oli võimalik aega veeta uute sõpradega ja üleüldse laagriala avastamist oli siiski veel palju.

Näiteks aitas vaba päeva sisustada rahvuste ala, kus suurematel kontingentidel olid tehtud oma riigi väljapanekud, mängud, viktoriinid. Sai tutvuda, õppida, rääkida, arutada. Ka meie leidsime aja, et rahvuste alalt läbi käia. Kõige meeldejäävam oli ilmselt Angola telk, kus kohalikud oma igapäevaseid majapidamisvahendeid tutvustasid. Pildil võib näha kohalike hambaharja (konksukujuline, keelepuhastajaga pulk, mille ots hõõrutakse katki tihedateks harjasteks), kammi ja traditsioonilisi auto rehvist valmistatud jalanõusid. Veel proovisime lassot heita, sõidutasime puidust laevukesi, panime kokku puslet ning mängisime erinevaid viguriga mänge.

Belgia telgi külastuseks võtsime eraldi hetke. Kinkisime Belgia korraldusmeeskonnas olnud Peterile Eesti kaelaräti, kuna tänu Peteri kingitusele olime enda kontingendile saanud suure hulga laagrimärke. Aitäh sulle selle eest! Rahvuste väljapanekute alal oli ka teine pool – toiduala. Suuremad ja usinamad riigid pakkusid raha eest ka oma traditsioonilisi roogasid. Ma ei ole suur magusasõber ning peale nädalat saunas telkimist, lõunapakikestest vaid magusaid (päriselt, harva kui lõunapakid midagi soolast sisaldasid) snäkke leides ja tohutut soola välja higistamist, olid nt Kanada friikartulid või Ungari langosid lausa i-me-li-sed! Veel maitsesime Korea jäätist ja kasutasime täisealistena õigust juua Saksamaa telgis külma alkoholivaba õlut.

Õhtud proovisime vaatamata igaöistele vähestele unetundidele veeta IST-de alal, kus õhtuti esinesid erinevad artistid, DJ-d, vahetati kaelarätte ja märke, mängiti kaarte ja lauatennist, veedeti lihtsalt oma uute sõpradega parimat aega. Tutvused ja sotsiaalne pool ongi minu meelest see, mis teeb Jamboreest Jamboree. Sa tajud päriselt kui heatahtlikud ja sõbralikud inimesed on, et meil kõigil on sarnane nägemus (vähemalt mingist osast maailma asjadest) ning päriselt ei ole vahet, milline sa oled või kust sa tuled – kõik on kõigi sõbrad. Peab tõdema, et Eesti märgid ja rätid olid väga populaarsed. Tihti tuldi küsima, kas teie olete need üksikud eestlased, ma olen teid mitu päeva otsinud! Mind üllatas, kui paljud tegelikult teadsid, mis on Eesti ja kus me kaardil umbkaudselt asume. Väikeste Ida/Põhja-Euroopa (olenevalt kellele sa oma päritolu selgitasid) kuulsustena suutsime kamba peale kokku koguda päris märkimisväärse hulga meie jaoks väga eksootilisi märke. Kaelarätte aga oli meil kaasas mõni üksik ning suurema osa ajast saime lihtsalt vastata „Sorry, I only have one.“ ning sellega asi piirdus.

Seal samas IST-de puhkealal istudes jõudis minuni info, et Inglismaa, laagri suurim kontingent oma 4500 osalejaga, otsustab laagrist lahkuda. Ma mäletan, et hetkega mu pilk klaasistus ning hakkasid voolama pisarad. Need ei olnud kurbusepisarad, vaid suur seesmine segadus. Olles vastutavas rollis suutsin ma mõelda vaid sellele, et midagi peab ju olema juhtunud, et nad sellise otsuse tegid. Kui raske saab olema omapead Koreas reisi jätkata, kui teid on kokku 4500 inimest! Ma mäletan, et tundsin end justkui nurka surutult. Kas olen midagi kahe silma vahele jätnud ja ka minu noortel pole laagris piisavalt turvaline, kas pean samuti hakkama hotelli otsima? Tundsin tohutut vastutust mõista, mis on sellise sammu taga ja kas peaksin minagi hakkama laagrist lahkumise mõtteid mõlgutama enne kui on liiga hilja?! Kuidas saab olla, et iga päevaga asjad paranevad ja mina näen arengut, aga keegi minust kogenum, targem ja palju suurema vastutuskoorma all on teinud otsuse lahkuda. Hiljem sain ma muidugi teada, mis olid erinevad põhjused lahkumiseks, kuid need pole praegu olulised. Oluline on see, et lõpuks polnud UK sugugi mitte ainus kontingent, kes laagrist enneaegselt lahkuda otsustas. Rahulikult asja läbi mõeldes tundus loomulik, et 4500 inimese eest vastutamine ja kõigi haldamine on kordades murederohkem kui oma 32 inimese vajaduste ja soovide eest seismine. Seetõttu tegin mina aga otsuse, et seni kuni minu pisikesel Eesti grupil on kõik kontrolli all, ei ole meil põhjust lahkuda. Samas olin siis juba suhtluses Eesti suursaadikuga Seoulis, et igaksjuhuks uurida maad – kas meil on tugi ja abi, kui selleks tekib vajadus. See riikide ära kukkumine ei paistnud üks hetk enam isegi murena, vaid raske möödunud nädala loomuliku järjena. Lahkujaid ei olnud palju, paar kontingenti, kuid mõtted liikusid päris mitmete seas.

Viimane avastamist täis päev laagris oli rahvuste päev. Sel päeval ei viidud läbi tavapärast laagri programmi, vaid igal salgal oli võimalus enda telkla juures teha oma kultuuriga seonduvaid mänge, tantse, laule, muid tegevusi – tutvustati oma kultuuri nii kuis osati. Meie noored pakkusid musta leiva snäkke, muidugi (sulanud) Kalevi komme, tantsiti Kaera-Jaani ning võeti aega naise kandmises. Ise jõudsin lisaks Eesti alale külastada Taani, Ukraina ja Fääri saarte gruppe. Nautisin tohutult Ukrainlaste energiat, kuid kõige põnevad lood kõlasid Fääri saarte telklast. Päeva lõpus tahtsime jõuda ka Kollase mereni, kuid kerge päikesepiste tõttu polnud me suutelised pikemalt enam päike lagipeas jalutama.

Järmise päeva hommikul oli tunda, et midagi on õhus. Igahommikune HoC-i koosolek lükati mitu tundi edasi. Mitu päeva juba hoiti kursis, et Jaapanist liigub Korea poole taifuun, kuid see võib enne meieni jõudmist lahtuda või hoopis suunda muuta. Küll aga selgus hilinenud koosolekul, et taifuun on võtnud kursi meie laagiala suunas. Evakuatsioon plaaniti järgmisele päevale ja eesmärk oli ühe päevaga evakueerida kogu laagriala – ca 40 000 inimest. Terve see päev rippusin telefoni otsas kõnesid tehes nii ESÜ juhatuse esimehe Ragnariga kui ka Eesti suursaatkonnaga Seoulis. Kuna laagris levis tollel hetkel juba minu andmetel neli viirust (kõhuviirus, kurguviirus, palavikuviirus ja koroonaviirus) ning evakuatsiooni sihtkohad ei olnud veel teada, siis oli minu suur hirm, et meid viiakse kuskile suurde spordisaali ja jääme sinna mitmeks päevaks mitmesajakesi tormilõksu, siis otsustasin otsida osalejate heaoluks ja viiruste vältimiseks paremat lahendust. Jõudsime isegi nii kaugele, et Seouli saatkond broneeris meile kohad hotelli Seoulis. Kahjuks ei saanud me suure ajavahe tõttu kindlustuselt nii kiirelt vastust ning viimasel hetkel loobusime broneeringust. Selleks hetkeks hakkas õnneks ka selguma, et meid viiakse hoopis kuskile Seouli lähistele ühielamu campusesse. Lükkasime hotelli põgenemise otsuse tegemise päeva võrra edasi, õnneks polnud selleks ka hiljem enam vajadust.

Veel oli sel päeval üheks väljakutseks osalistele ja ka Eestis olevatele lapsevanematele asja selgitada. Jah, me pakime asjad ja lahkume homme esimesel võimalusel. Ma ei tea, mis edasi saab ja milline on programm, kuid esimene samm on tormi eest evakueeruda. Noored olid uudist kuuldes kõik kurvad – alles olime laagri käima saanud, hakanud kliimaga harjuma, leidnud uued sõbrad ning nüüd peame kõik maha jätma. Sellest päevast ei mäleta ma muud, kui ühte pidevat fookuses olemist ja vaid tähtsamale kesekndumist. Mis lõbusad tegevused sel päeval tegelikult kogu selle segaduse ja teadmatuse kõrval toimusid – ma ei tea. Hilisööl sain alles magama ning hommikul vara oli juba äratus.

Noored evakueeriti laagrist päeva esimeses pooles, meie omad juba hommikul, ning IST ja CMT ala hakati evakueerima peale osaliste lahkumist. Laagrialalt sõitis sel päeval läbi üle 900 bussi ning kogu ala suudeti tühjaks teha (kui ma õigesti mäletan) ca 16h jooksul. Pean tõdema, et evakuatsiooniplaan oli koostatud päris tõhusalt. Noored olid juba campuses, tingimused väidetavalt väga head ning suursaadik ise käis samuti noortega campuses kohtumas ja uusi elutingimusi üle vaatamas. Tundsin tegelikult saatkonna poolt terve laagri vältel tugevat õlga ja abi! Meie ise jõudsime uude elupaika alles pimedas.

Meid ootas ees tuba, kus on konditsioneeri olemasolu! Tavapärased pesu – ja tualetitingimused tundusid peale 1,5 nädalat lausa luksusena. Evakuatsioon oli läinud õnneks ning kohati tundus see mulle lausa õnnistusena – minu noored on turvalises kohas, tingimused on paremad. Lõpuks oli avanemas ka meil, korraldusmeeskonnal, võimalus Koreas ringi käia ja tavapärase linnaeluga tutvuda. Ometi ärkasin hommikul enne äratuskella – konditsioneer oli öösel töö lõpetanud ning toas oli 34o, jälle!

Foto: Josep Martin Gurney

Meie campus asus Incheoni linnas, sealt metrooga Seouli jõudmine võttis ca 1,5h. Olime kokkuleppinud, et läheme Seouli Eesti saatkonda külla. Meile tutvustati värskelt valminud saatkonda, noored said küsida saadiku töö ja Korea kohta küsimusi, näidati kõigile avatud Eesti-teemalist näitust ja e-Residentsi tutvustavat Eesti tuba – ausalt öelda oli ruum nii Eesti-hõnguline, et tekkis kerge koduigatsus. Veel enne lahkumist andsid kaks meie noort saatkonnas ka skauditõotused ning tänasime ESÜ meenetega ka saatkonna töötajaid nende suure toe ja panuse eest.

Päev Seoulis jätkus Namsani mäe külastusega, skautidele oli õhutrammiga sõit tasuta. Imeline vaateplatvorm – andis aimduse Seouli olemusest ning paistsid ka linna ääristavad mäed. Märgata võis templeid, parke. Kõrgeid pilvelõhkujaid oli võrdlemisi vähe või vähemasti erines sellest, millise pildi olin peas enne reisi Seoulist endale mananud. Seejärel oli kõigil veidi vaba aega ning kogunesime taas campusesse naasmiseks. Õhtul oli võimalus külastada pisikest K-POP kontserti, et asendada seni edasilükatud kontserti. K-POP kontsert oli plaanipäraselt osa laagri programmist, kuid lükkus edasi esiteks kehvasti korraldatud avaürituse ja selle turvalisuse tõttu ning hiljem juba ka saabuva evakuatsioonijutu tõttu. Kontsert pidi nüüd aga toimuma suurel FIFA areenal koos lõputseremooniaga. Küll aga olid noorte lennupiletid ostetud nii, et lõputseremooniast pidid nad kahjuks ilma jääma (normaalse hinna ja reisipikkusega lennupileteid polnud võimalik lihtsalt meie soovitud kuupäevale soetada). Pisike K-POP kontsert oli seejuures hea võimalus kasvõi veidikenegi kohalikust pop-kultuurist osa saada. Mina sain campuses õhtuti mõnusalt Eesti pressi saadetud intervjuudele vastata ning kuulujutte kummutada – magamata ööd jätkusid ka campuses.

Järgmiseks päevaks proovisin noortele saada Incheoni linnatuuri, mida aga „halva“ ilma tõttu ei korraldatud. Kohalikud väitisid, et nende kandis on torm tavaliselt tugev ja tegevusi homseks ei korraldata. Noortel oli võimalik siis vaba aega Incheoni linnas nautida kuni lõunani, sest hiljem lubas juba tormi. Kas torm saabus või mitte, seda ei oska ma öelda, sest  meile paistis see lihtsalt natuke vihmase päevana – olime ju ka taifuuni keskmest eemal. Suhkrust meie osalised ei olnud ning väike vihm kedagi ei seganud, noored said seetõttu ka ülejäänud päeva linnas kolamiseks vabaks. Õhtul toimus meie campuses asuvate riikide kultuuride õhtu. Eestlased said vist ühe suurimatest aplausidest – esitati suures auditooriumis „Mesipuud“. „Mesipuud“ olid nad juba terve reisi vältel harjutanud, kogu aeg ümisenud ja sellest oli saanud justkui nende laagrilaul.

11. augustisse oli planeeritud lõputseremoonia. Olgugi, et laager lagunes kogu riigi peale laiali, toodi kogu seltskond veel ühiseks viimaseks elamuseks kokku. Meie noored ja salgajuhid hakkasid sel õhtul kodu poole lendama, kuid korraldusmeeskond jäi veel paariks päevaks Seouli (laagri tavapärasel toimumisel oleksime osalnud järellaagris ja laagripaiga korrastuse ja lõpetamisega). Seetõttu õnnestus meil ka uhkel lõputseremooninal osaleda. Kui avaüritusel ei olnud tajutav, kui palju meid tegelikult koos oli, siis lõputeremoonial suurel jalgpalliareenal istudes ja nähes, et kogu staadion täitus vaid laagrilistega, jäi suu korraks lahti küll. K-POP kontserdil esines üle 10 erineva grupi ja show pealt küll raha kokku ei hoitud. See oli ikka korralik kontsert ilutulestiku, valgus-show, leegimasinate ja tossupilvedega. Kõigile osalejatele jagati kaasaelamiseks ka värvilised vilkuvad tulukesed (nägid välja nagu võlukepikesed) ning pimeduses vilkus kogu staadion värvilistes tuledes.

Oma viimase täispika päeva viibisime Seoulis kolades ja meil õnnestus ka viimaseks ööks campusest Seouli kolida. Käisime templis, kus jällegi skautlikud tutvused meile tasuta sissepääsu tagasid. Kolasime rahvusmuuseumis ja meisterdasime ise traditisoonilise lehviku, sõime tänavatoitu (või siis üritasime süüa, kuna toit oli väga vürtsikas). Pärastlõunal puhkasime pooltunnikese hotelli keldrikorrusel mullivannis ja sättisime siis end valmis, et laagris tutvutud USA sõpradega õhtusööki sööma minna. Kohtusime ühes mõnusas restoranis ning sõime traditsioonilist korea BBQ-d. Kõik oli nii üübermaitsev. Jutustasime mitu tundi, jalutasime mööda pisikestest poodidest ja kioskitest. Õhtune elu linnas oli võrdlemisi rahulik. Hüvastijätt aga oodatust emotsionaalsem. Kõiki osalisi seob see ühine kogemus ja ükskõik kui detailselt kõik ka kirja panna, ei saa keegi kunagi päriselt aimu, millest tegelikult osa olime, mida läbi elasime ja mis emotsioonid selle kahe ja poole (või ka eelneva poole aasta korralduse jooksul) meist läbi voolasid.

Viimasel hommikul seiklesime rongiga lennujaama, taaskord seljakotid seljas ja kõhu peal väiksem kott. Terve lennujaam oli täis skaute, kes koju suundusid. Tagasilennul ei maganud ma vist isegi mitte ühte tundi ka. Peale pikki lende maandusime Riias. Siis ei jõudnud mulle veel kohale, mis seiklusest ja tohuvabohust me äsja naasime – või tegelikult pole see mulle siiani täielikult kohale jõudnud. Kuidas ma seda kõike nüüd tuttavatele kirjeldama peaks?! Oli ju olnud nii stressirohke ja väsitav, emotsionaalne ja õlul kogu aeg palju vastutust. Ometigi suutsin ma tagasi mõeldes tunda ainult ülevaid ja positiivseid emotsioone. Mõelda vaid – ära tegime! Enne laagrit ei tundund ma Elo ega Gerlit, kuid kaks nädalat peadpidi koos olles ja kõike seda koos läbi elades, ei tunne ma, et oleks enam midagi mida nendega koos teha ei tahaks või mingil teemal jutustada ei oskaks.

Nii palju sai kirja ja nii palju jäi ka ütlemata. Õppisin sellest kogemusest kindlasti väga palju ja arvan, et see on üks pingelisemaid ja suuremaid projekte, mida olen kunagi eest vedada saanud. See oli raske, kuid samas uskumatult nauditav –  ma ei vahetaks seda kogemust ühegi teise vastu.

See on õpetlik lugu sellest, kuidas skaut on tõepoolest alati kõigeks valmis ning selline muutlik seiklus ongi just meile kõige sobilikum – sest skaut saab alati hakkama. Minu jaoks on skautlus lihtsalt elustiil, mis ülistab seiklust, häid sõpru, keskkonnahoidu ja isiklikku arengut ja seda kõike see kogemus ka oli. Osalejatega rääkisin nende kogemusest samuti ja julgen 99% enesekindlusega öelda, et kõik nautisid laagrit ja sellest on saanud unustamatu tempel nende eludes. Ja kui saaks, teeks ikka uuesti. Aitäh mu nublud, salgajuhid, CMT ja IST!

Kristi reisi toetas Rae vald, Kodanikuühiskonna Sihtkapital SA ja Eesti Skautide Ühing. Osalejate reisi panustasid Nevi OÜ, Eesti Skautide Ühing, Belgia skaut Peter Vande Loock. Suur tänu sujuva koostöö eest CWT Estonia reisibüroo ja Eesti saatkond Seoulis.

-Kristi Kajasalu, Eesti kontingendi juht 25. Maailmajamboreel Lõuna-Koreas

Artikkel avaldati 5.10.2023.

Pikksilm 2023

Väike grupp Eesti Skautide Ühingu liikmeid osales 12.-19. augustil Kanadas Kotkajärvel Välis-Eesti skautide ja gaidide suurlaagris „Pikksilm“. Meid oli kokku kaheksa, 6 Keila lipkonnast ja 2 Kõrvemaa lipkonnast, ja lisaks osales samal ajal osales ka 24 gaidi üle kogu Eesti. Seega oli Eestist laagrisse läinud pea kolmkümmend noort ja juhti.

Helena meenutus: “Mina ja veel 7 Eesti skauti käisime augustis Kanadas skaudilaagris. Alates sellest hetkest, kui me Tallinna lennujaama jõudsime, oli minu tuju nii laes, et ma isegi ei oska seda kirjeldada. Olin jube elevil ja õnnelik, et sain minna maailma parima seltskonnaga teisele mandrile, kus oli meid ees ootamas täiesti teine kultuur, loodus, inimesed ja emotsioonid.”

Pikksilma laagrit oli juba mitu aastat pikisilmi oodatud. Covidist tingitud piirangute tõttu lükkus laager kolm aastat edasi ja nii sai Pikksilm 2020 asemel toimuma hoopis laager Pikksilm 2023. Kannatlik ootamine kandis vilja, sest osalejaid oli oodatust rohkem, kokku 238 inimest. Kohalikele skautidele-gaididele tuli ju lisa suure bussitäiega nii Eestist kui ka USAst (64 noort ja juhti).

Laagri ametlikuks keeleks oli eesti keel, aga peab tunnistama, et noorte omavaheline suhtlus toimus suuremas osas ikkagi inglise keeles. Tegemist on siiski nende koduse keelega.

Kuna me olime ette võtnud nii pika reisi, siis läksime kohale varem, et veidi näha ka tillukest osa sellest suurest riigist. Saabusime Torontosse 7. augusti õhtuks, kus meid ootasid osad gaidid juba ees. Sealse Eesti kogukonna poolt oli meile korraldatud Torontost väljasõit Niagara joale, mis on üks maailma veerohkemaid jugasid. Sama päeva programmi mahtus veel ajaloolise Fort George sõjalise kindluse külastus, kus toimusid 1812. aasta brittide ja ameeriklaste vahelised lahingud. Lisaks nägime ka päikesekella. Päeva juhiks oli Toomas Marley. Oleme talle südamest tänulikud vahva päeva eest, mis jättis kustumatu mälestuse meile kõigile.

Näiteks ütles Kertu: “Minu lemmik reisipäev oli Niagara falls’il. Mulle meeldis väga sealne loodus ja Niagara kosk, see oli väga võimas ja värskendav kogemus.

Ka Helena arvates oli see päev unustamatu: “Üks kõige meeldejäävamaid päevi oli kindlasti Niagara kose külastamise päev. Läksime sinna koos eesti gaidide ja Kanada poisi Jaaguga, kelle juures Jaan ja Kristo ööbisid. Ta on tõesti meeletult lahe ja äge. Sõit Niagarale läks jube kiiresti, sest me kõik jutustasime ja punusime patse. Kosk ise oli lihtsalt lummav ja vapustav.

Pärast kose külastust läksime me Jaagu juhatusel ühte jäätise kohta ning pärast seda kartidega sõitma. Mina ise ei sõitnud, aga ma vaatasin, kuidas teised sõitsid ja oi, kui armas see vaatepilt oli – nad ootasid rivis 40 minutit, et sõita viis minutit. Kõik need viis minutit möödusid nii, et nende naeratused ulatusid kõrvuni. Tegin sellest isegi video ja iga kord, kui ma seda vaatan läheb mul süda soojaks ja tuleb endalgi naeratus näole. Tagasisõit Torontosse läks reaalselt viie minutiga, me mängisime mänge ja jutustasime. Mul valutas veel  järgmiel päevalgi suu suurest naermisest,” lisab Helena.

Järgmisel päeval avanes meie skaudigrupil võimalus külastada Toronto CN-tower’it, kust avanes imeline vaade Ontario järvele ning Toronto linnale. Peale 342 meetri kõrgusel klaaspõrandal kõndimist otsustasime minna vee alla ehk külastada torni kõrval asuvat akvaariumi, kust avanes meie jaoks veealune maailm. Lisaks oli noortel võimalus omal käel linnas seigelda, abiks juba sõbraks saanud Jaak Hemingway. Mõned meist jõudsid ka Toronto loomaaeda.

Kristo tegi lühikese kokkuvõtte oma emotsioonidest laagri eelsest reisi ajast: “Niisiis Kanda reis. Minu jaoks täiesti uus elamus. Alustame Tallinnast, kust lendasime Poola, seal istusime 8h. Ma ikka imestan, et me hulluks ei läinud. Sealt lendasime veel 8h Torontosse. Jälle ma imestan, et me selle üle elasime. Tegelikkuses oli lend väga rahulik ja mõnus: magasime ja vaatasime filme. Kanadasse jõudes olime üleval olnud Eesti aja järgi 24h ja me tahtsime täiega magada. Aga kus sa sellega, kohale jõudmise õhtul kõndisime oma võõrustaja Jaaguga tema maja ümbruses ringi ja avastasime uut mannert. Reisi teisel päeval käisime loomaaias. See oli nii äge, ma vist pole kunagi nii palju pilte teinud. Kolmandal päeval käisime Niagara joa all, see oli väga suur ja äge, kindlasti üks parimaid elamusi. Kui olime kose all dušitamise lõpetanud, võtsime suuna linna peale. Nautisime jäätist ja sõitsime karti. Selle päeva õhtul magama minnes oli küll tunne, et lahedamat päeva ei ole olemas. Neljandal päeval käisime CN-tornis, mis oli mega vinge. Nautisime pilvepiiril küpsiseid ja läksime edasi vee alla. Akvaariumisse, kui täpsem olla. Tegin ka kõvasti pilte aga mina isiklikult ei naudi vee-elukaid, kuigi neid raisid oli väga tore ja mõnus näppida. Terve õhtu me veetsime linna peal. Järgmisel päeval oligi aeg suunduda laagrisse. Pesus kokku tõmbunud riided kotti pistetud istusime bussi, mis oli ääreni täis skaute, gaide ja nende kotte.

Oleme kogu südamest tänulikud Peter Türkile, kes oli toeks kodumajutust võimaldavate perede leidmisel, korraldas meile toreda tervituspikniku ning transpordi laagrisse ja hiljem ka tagasi lennujaama.

Kotkajärve on imearmas laagriala Muskoka aladel (umbes 250 km Torontost põhja poole): väike eestlaste oma oaas keset metsikut Kanada loodust. Tundub uskumatu, aga koos laagriga tähistati Kotkajärve 70. sünnipäeva. Esimene eestlaste laager toimus Kotkajärvel 1953. aastal. Sellest ajast saadik on seal iga nelja aasta tagant peetud suurlaagreid. Lisaks veel maailmalaagrid ESTOde ajal, kui üle maailma laiali pillatud eestlased kokku said ning teiste hulgas ka skaudid ja gaidid. Suurim maailmalaager toimus Kotkajärvel 1972. aastal, kui kokku tuli üle 1300 skaudi ja gaidi.

Kuigi me oleme harjunud nimetama Põhja-Ameerika mandrit uueks maailmaks ja Euroopat vanaks maailmaks, siis laagris tabas noori ehmatus ning pööras arvamuse veidi vastupidiseks. See oli meil teada, et meie skaudi tüdrukud on arvestatud gaidide hulka nagu kõik teised tüdrukudki ning gaidi poisid skautide hulka, kuid suurem osa tegevusi toimus eraldi ning ka vabal ajal ei tohtinud vabalt minna sõprade juurde nagu me oleme Eestis harjunud.

Kertu mõtted laagrist: “Laagris meeldis mulle söök ja inimesed, aga veider oli see, et inimesed olid soo järgi eraldatud ja tüdrukutel poistega vabal ajal väga suhelda ei lubatud.

Kristo kokkuvõte antud teemast: “Laagri esimene päev oli väga tore, sest siis polnud veel laager alanud, aga järgmine päev, vot see oli šokk. Kõik, kes seda loevad ilmselt teavad millised on Eesti laagrid. Kui mitte, siis kiire ülevaade neile. Reegleid väga pole, lihtsalt, et ära viga saa ja ära hiljaks jää. No vot, seal oli kõik vastupidi. Igale poole läksime me koos salgaga, midagi ei tohtinud teha ilma juhi teadmiseta. Ühesõnaga esimesed päevad oli täielik kaos, sest me ei olnud harjunud selle korraga. Mina harjusin ära umbes kolmandaks päevaks ja kui see möödus, siis oli laager tegelikult väga lahe.

Laager ise jälgis toredaid skautlike/gaidlike traditsioone – avatseremoonia, jällenägemise rõõmud, ühised laulmised, suurlõke, matk, all-laagrite lõkked, töötoad, seiklusmängud, öömäng, ujumine ja saun jne. Nii mõndagi toredat annaks ka meie tuleviku laagritesse sisse tuua. Laagri korraldajatele oli ka parajaid katsumusi. Laager algas suure vihmatormiga ja ka viimastel päevadel kastis vihm meid korralikult. Rajad muutusid kohati mudamülgasteks ning asi läks nii kaugele, et üks suurem puu langes elektriliinile. Õnneks ollakse Kotkajärvel kõigeks valmistunud. Nii pani Mikk Jõgi varugeneraatori tööle. Toimus kottpimedale ajale jäänud lõkkeõhtu ja ka noorte tantsuõhtu ehk disco. Meeskond oli äge ja lahendas iga olukorra. Üle päeva sai käia saunas ning iga päev ujumas mõnusas Kotkajärve järves.

Kristo mälestus laagrist: “Me tegime erinevaid tegevusi: ronisime, ujusime, kanuutasime, viskasime terariistu jne. Lisaks nendele ägedatele laagritegevustele käisime matkal. See oli ka üllatus omamoodi. Eestis läheme me matkale kahe või viiekesi. Ei, ei Kanadas nii ei tehta, me läksime neljakümnekesi läbi paksu metsa, kuhugi kivi peale, mis oli omamoodi katsumus. Laagri lõpus oli disko, kus tantsiti ka Eesti kuulsaid tantse, näiteks rahvatantsu “Tuljak”. Kokkuvõtvalt jäin mina väga rahule selle reisiga ja läheks iga kell tagasi kui selleks võimalus antaks.

Jaan, kelle jaoks oli see esimene välislaagri kogemus, võttis reisi kokku järgnevalt: “Reis oli ülimalt äge ja meeldejääv, sain tuttavaks paljude uute huvitavate inimestega ja õppisin seal, kuidas neil Kanadas ja USA-s see skaudi värk käib. Oli väga lahe näha seda, et sealne eestlus ja skautlus toimib siiamaani väga jõudsalt. Sealne rahvas oli väga sõbralik ja toetav ning nad soovisid hirmsasti teada saada, kuidas meil Eestis läheb ja mida Eesti laagrites tehakse. Mõned soovisid tulevikus kindlasti Eestisse laagritesse tulla.

Emma võttis oma reisi kokku järgmiselt: “Reis Kanadasse oli väärt kõike. Näha teist kultuuri ja teiste maailmavaadetega inimesi. Erinevused olid lausa uskumatud. Inimesed olid kõik nii toredad ja see koht ise lihtsalt vau. Kotkajärve oli ise juba selline, kus oleks võinud veeta veel nädalaid. See loodus ja värske õhk oli lihtsalt nii mõnus. Kuigi Kotkajärve pole üldse mägine, siis sai ikkagi trenni tehtud küngastest edasi tagasi tatsates. Lõkkeõhtute laulud olid lihtsalt lemmikud. Kogemus oli nii vägev ja pani mind mõistma, kui tore see metsas elamine ikkagi on.

Helena kokkuvõte laagrist: “Laager oli alguses väga hirmutav ja vastand sellele, millega me Eestis harjunud oleme. Seal oli nii palju reegleid, et nendega harjumine võttis natuke aega. Paari päevaga harjusime laagrieluga ära ja meie suhtumine ka muutus – laager võttis täieliku 180-kraadise pöörde. Me suhtlesime palju ameeriklastega ja kanadalastega. Laagri tegevus oli hästi läbi mõeldud ning meeldis mulle väga. Ma arvan, et minu üks lemmik osa laagri juures oli kindlasti laulud, mida me seal iga päev laulsime. Kogu reis Kanadasse jääb mu südamesse igavesti ning juba tean, et ühel päeval tahan ma sinna tagasi minna.

Suurest laagrielust tooksime välja selle, mis toimus hundude all-laagris. Olin laagris koos oma 7-aastase pojaga, kes oli möödunud sügisel alustanud oma hundu teekonda ning andnud Jüripäeval hundulubaduse. Jaagu jaoks oli see samuti esimene välislaagri kogemus, kuid minu jaoks oli see juba kolmas kord Kotkajärvel ja tore aeg taas sõpradega kohtumiseks. Meie hundude all-laager asus köögi taga platsil. Mõnusalt söögikohale lähedal. Kes Kotkajärvel ei ole käinud, siis neile teadmiseks, seal ei ole miski samal tasandil – ikka rühkisid mööda nõlva üles või alla, seega köögi taga tähendas 10m merepinnale lähemal. 😊

All-laagris oli 13 hundut (samal ajal hellakeste all-laagris oli 30 osalejat) ning 7 juhti. Poistest kaks tulid Eestist, kaks olid esimest korda skaudilaagris ja ülejäänud Toronto-Eesti hundusalga liikmed. Teine Eesti hundu oli gaidi organisatsioonist – vahva Kapten Ron. Juhtidest neli olid need, kes iganädalaselt Torontos hundu salka juhivad, lisaks oli laagris kaks isa ning mina, hundujuht (Eesti moodi).

Päevad all-laagris toimisid traditsiooniliselt:  hommikuäratus torupilli marsi rütmis, hommikuvõimlemine, hommiksöök, lipuheiskamine, telkide ülevaatus ja eeskujulikuma telgi välja­kuulutamine, tegevus/õppimine, lõunasöök, taas tegevus, õhtusöök, lipulangetamine. Igal õhtul oli lõkkeõhtu. Võõrustati külalisi oma all-laagris või käidi külas. Lauldi ikka traditsioonilisi laule, mis minu hundudele lõpuks pähe ja südamesse tungisid. Matkapäeval valmistas hundujuht Tarmo Uukkivi poistele ette vahva loodus-tähelepanumängu. Mina ei ole veel oma 30-aastase skaudikogemusega näinud nii pühendnud hundusid loodust märkamas ja jälgimas. Usun, et selle lühikese matka jooksul õppisid nad Kanada loodust rohkem tundma kui nad enne teadsid.

Hundude jaoks oli kindlasti lemmiktegevus nn ujumine. Miks just niinimetatud? Poistele pandi päästevestid selga ja nad ujusid ujumisalast välja batuudile, et selle tipust suurele õhkmadratsile hüpates sõbrad õhulennuga vette prantsataksid. Samuti oli laagritoit väga hundusõbralik – menüüs olid nii burgerid, hotdogid kui ka krõpsud jms. Mina ise loobusin teise päeva õhtuks saiast ning kausis oli hotdogi asemel vorst ja salat. Jaagu lemmikutoidu tunnustuse sai lasanje, mis oli tõesti maitsev.

Laagripäevadele lisas kindlasti vürtsi ka hellakeste all-laagriga üksteisele krutskite tegemine: hundujuhi ära pätsamine, juhi lunastamine, petukingituste tegemine jne. Laagri pühalikumaks hetkeks oli hiieskäik ning mõtisklus sellest, kui oluline roll on loodusel inimese elus ja vastupidi. Hundud said tuttavaks ka Heino Jõe ehk Jämesääre pärandiga tema endises suvemajas, millest tema tütretütar Riina Kindlam on teinud toreda muuseumi. Lõpulõkkel sai lõkkenaljade näol mõnusa ülevaate sellest, mis laagris erinevates all-laagrites põnevat juhtus.

Jäid üle vaid tänusõnad, lahkumiskallid ja pisarad, mille saatel me laagrist lennujaama poole teele asusime. Aitäh, Markus Tamm ja Tiina Kai Paluoja laagrijuhtimise eest, Talvi Parming vahva programmi eest, Ingrid Kütt lahkuse, sõpruse ja laagrivanaemaks olemise eest, Peter Türk, meie Eesti grupi logistika ja majutuse eest, Aleks Kivi mõnusa sauna eest, Mikk Jõgi ja Pearu Tamm tehniliste lahenduste eest, Karin Tamm meditsiinilise turvalisuse eest, Toomas Marleyle turvalise transpordi ja meie jaoks olemas olemise eest, Mati Pajo vahva laagrilaulu ja hundu all-laagri eestvedamise eest. Ning aitäh kõigile teistele, kes panustasid sellesse laagrisse ja kes hoiavad Kotkajärve traditsioone!

-Aune Suve-Kütt – ESÜ esindusüksuse juht

Artikkel avaldati 03.10.2023

Tänuõhtu 2023

9. septembril toimus taas Tänuõhtu.

Tänuõhtu toimus sel korral rahvuslikus õhkkonnas Väätsa mõisas. Õhtu jooksul jagati kätte aasta tublimatele edutused ja tänusõnad. Kohal olid juhid ja noored üle Eesti. Oli meeleolukas kohtumine, mil jagati oma rõõme ja muresid. Õhtu meeleolu hoidis üleval Tartu rahvatantsijate trupp Tarvanpää, kes õpetas ka kõigile kohalolijatele selgeks paar tantsusammu. Elavat muusikat pakkusid Seelikukütid, kelle laulu ja pillimängu saatel sai mõnusalt jalga keerutada.

Vaata üle, kes millise edutuse sai:

Kiituskirjaga tunnustati:

  • Karolin Lillemäe
  • Angeelika Sooba
  • Mall Lillioja
  • Artur Viks
  • Meelis Zujev
  • Kristjan Pomm
  • Jaan Silvet
  • Gerli Raag
  • Aivar Aasma
  • Marianne Tartes

Skaudisõrbra märgiga tunnustati:

  • Martti Lapsanit

Eeskujulik skaut märgiga tunnustati:

  • Hedalen Sillaots
  • Mikk Javoiš
  • Rando Remm
  • Josep Martin Gurney
  • Elo Joandi
  • Monika Silvet
  • Birgit Maidla

Nooremskautmasteri nimetusega tunnustati:

  • Katri Pruulmann

Rajatäht III märgiga tunnustati:

  • Svetlana Logussova
  • Helen Hiiemäe
  • Kristi Kajasalu

Rajatäht II märgiga tunnustati:

  • Aleksei Poljakov
  • Jelena Gusseva

Rajatäht I märgiga tunnustati:

  • Rimma Kovaljova

Põhjatäht III märgiga tunnustati:

  • Annika Annus

Aasta skaudijuhi tiitliga tunnustati:

  • Helen Hiiemäe

Artikkel avaldati 18.09.2023

ESÜ teeb Metsarahvapäevaga koostööd

Metsarahvapäev kingib Eesti inimestele üle 40 unustamatu elamuse! 

16. septembril toimub kolmas üle-eestiline Metsarahvapäev, et tutvustada Eesti metsasektorit ja valdkonnas tegutsevaid inimesi. Ürituse raames saab külastada näiteks Aidu karjääri veealust metsa, osaleda öisel rännakul hundiradadel, võtta osa põdrapulmast ja tutvuda kogenud metsameeste juhendamisel kohaliku loodusega.

“Metsarahvapäev pakub suurepärast võimalust tutvuda põnevate matkaradadega, külastada kaasaegseid puidutööstusi, teha ise näpud mullaseks ja omandada praktilisi oskusi töötubades. Tegemist on pereüritusega, mille kavasse kuulub ohtralt huvitavaid üritusi nii eakatele kui ka kõige pisematele. Igale sündmusele on vajalik eelregistreerimine, et hoida gruppide suurused mõistlikuna, tekitada toredat arutelu ja häirida võimalikult vähe looma- ning linnuriiki,” ütles Luua Metsanduskooli direktor ja Eesti Metsaseltsi president Haana Zuba-Reinsalu

Tänavusele Metsarahvapäevale on registreerunud juba sadu inimesi. “Varasemate aastate edukad üritused on inimestele tuttavad ja muidugi ülipopulaarsed,” sõnas Metsarahvapäeva projektijuht Liina Gross. Ta lisas, et alati leiab kavast ka palju uut ja huvitavat. Näiteks sel aastal tutvustab legendaarne metsamees Kaarel Tiganik Euroopa kõrgemaid puid, mida kutsutakse hellitavalt Ootsipalu oru hiiglasteks.

Üritused Metsarahvapäeval on kogukondade nägu, sest neid korraldavad kohalikud inimesed, kes panustavad oma piirkonna arengusse südamega ja soovivad teadmiseid ka teistega jagada. Hoolimine metsadest seob põlvkondi ja päevale on õla alla pannud mitmed kolmanda, neljanda või viienda põlve metsamehed.

Metsarahvapäeval on võimalik Eesti eri paigus kasvõi kogu perega metsa istutada, et ka järgnevad põlved saaksid rõõmustada tervete metsade üle. Raplamaal toimuval aardejahil saab iga laps istutada enda kätega omanimelise puu. Eesti Maaülikooli metsateadlased ning tudengid pakuvad omakorda Järvselja Õppe- ja Katsemetskonnas taimede kasvatamise töötube nii suurtele kui ka väikestele. “Soovime osalejatele pakkuda kordumatuid elamusi ja näidata erinevate üritustega sektori köögipoolt kogu eheduses – alustades puude istutamisest lõpetades näiteks vineeri tootmisega. Huvilised saavad Metsarahvapäeval tutvuda valdkonna ekspertide abil kõigi metsamajandamise etappidega,” märkis Gross.

Ühtlasi aitab Metsarahvapäev murda igapäevast rutiini ja tunda sidet loodusega, mis on üha kiirema elutempo juures eriti oluline. “Võimalus ise puidust meisterdada, istutada oma kätega metsa puuistik või osaleda metsaretke raames fotojahil aitab juba maast madalast kasvatada uudishimu looduse ja laiemalt ümbritseva vastu. Osalemine Metsarahvapäeval on hea võimalus veeta tore laupäev lähedastega ja tutvuda harival, meeleolukal ning turvalisel viisil Eesti metsasektoriga,” lisas Zuba-Reinsalu.

Metsarahvapäev on pühendatud metsaga seotud inimestele. Selle eestvedajad on metsakasvatajad, loodusgiidid, jahimehed, metsateadlased ja paljud teised, kes ürituse raames oma uksed avavad ning külla kutsuvad. Tänavusel üritusel pakuvad põnevaid tegevusi teiste seas Päästeamet, Naiskodukaitse, RMK, Eesti Erametsaliit, Luua Metsanduskool, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, Maaülikool, Eesti Jahimeeste Selts, HD Metsalahendused, Eesti Metsateenijate Ühing ning paljud metsaühistud üle Eesti.

Metsarahvapäeva korraldab MTÜ Eesti Metsaselts ja toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK), MTÜ Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, RMK ning MTÜ Eesti Erametsaliit. Metsarahvapäeva sündmused on kõigile osalejatele tasuta (v.a sündmus Ruhnu saarel). Leia oma lemmiküritus üles 40 võimaluse seast, registreeri oma külastus ja tule naudi Eesti kaunist loodust. 

Rohkem infot leiab ürituse kodulehel: www.metsarahvapaev.ee või www.facebook.com/metsarahvapaev 

ESÜ ürituste rubriik: https://skaut.ee/events/metsarahvapaev-16-09-2023/

Facebooki üritus: https://fb.me/e/Ubako8Xo

Registreerimine: https://metsarahvapaev.ee/?event_id=1559&fbclid=IwAR1_q6p5yO2gD7SrGqnoxcaND4Bl1DWXpNwLx0DngTkk8mLopLa7Z1voWTI

-Artikli autor Metsarahvapäeva meeskond

Artikkel avaldati 8.09.2023.