Udustest tippudest, väsinud jalgadest ja mitte nii väga lilladest Šveitsi lehmadest

Järelmõtisklus Kaugmatkaja I taseme matkast Šveitsi, Kanderstegi. Vahele pikitud sissekanded grupi ühisest matkapäevikust. 

Mina, kes ma olen mägedes käinud vaid lumega, nii et jalge all lumelaud, panin end matkale pea mõtlemata kirja. Ma olin varem näinud vaid talviseid Alpe, kuid suvisest mägede elust ja olust polnud mul aimugi. Reisiks valmistusin pea pool aastat – Ott tutvustas varustust, hiliskevadel käisime Karula tuuliku seinal ronimas ja üleüldse kolasin igakuiselt mööda matka- ja spordipoode, et oleks, mida nii pikale matkale kaasa pakkida. Trenni tegin ka teadlikult – noh, et jaksaks jalaga ikka tõugata ja kätega vajadusel rippuda – ja nüüd tagantjärgi tänan ennast, et mõned harjutused teadlikult mägimatkale mõeldes valisin – läks tarvis!

Nii uskumatu on Munamäe juurest Alpidesse sattuda – jõllitad seda hiiglaslikku seina, mis lõpuks ei tundugi nii hiiglaslik, ja ei jõua ära imestada. Mingi hetk märkad seinal liikumas pisikest täppi ja saad aru, et see on lehm – korraga jõuab mastaapsus jälle mõistuseni. Oled äkitselt nii väike, samas seiklusjanu põues nii suur.  

Liikusime Šveitsi kahel viisil – osa seltskonnast lennukiga, osa autodega. Olin selles auto-seltskonnas, lihtsalt et saaks automatka ja mägimatka ühes. Kulgesime läbi Baltikumi, Poola ja Saksamaa kuni lõpuks ületasime Saksa-Šveitsi piiri. Minekul saime tunda, mida tähendab kolm päeva äraistutud taguots ja kõverad põlved.

Laagrielu korraldasime omakeskis toimkondades. Igaühel õnnestus teistele hommikuks putru keeta ja õhtusööki valmistada. Kui kellelgi oli mure, lahendasime selle sõbralikult „minu (villi)plaastrid on ka sinu (villi)plaastrid“ stiilis. Lõime oma väikese ühiskonna, mis samas tundus nagu vägapaljulapseline pere. Egas kõiki enne reisi ei tundudki, kuid ühine pingutus ja pikad matkapäevad kiirendasid sõbrunemisprotsesse. 

27.06 Esimene matkapäev lookles oma teega kõrvalorgu ja saime veidi kogeda ka esimest tõusu. Kuna päev pidi olema võrdlemisi kerge, siis tegin juba esimese vea – panin madalad sporidsokid, et säästa kõrgeid ja paremaid sokke raskemateks päevadeks. Teadsin ju küll miks kõrged sokid olulised on, aga ikka lõin käega, ise hiljem sokkidesse talki raputades ja alatasa sokke kõrgemale tõmmates. Lõunasöögi tegime külma kiirevoolulise jõe kaldal lehmade seltsis, kes muideks ei ole lillad nagu Milka pakilt paistab. Küll aga, kui hoolikalt vaadata, võib juhtuda, et ühel küljel tunduvadki mägedes elavatel lehmadel jalad lühemad kui teisel – sellest pidevast kallakul seismisest … 

Esimese päeva õhtuks olin ma leidnud endalt kaks puuki – üks oli täitsa sissesöönud (randmel) ja teine jalutas kõrva taga. Õnneks jäid need kogu reisi ainsateks. 

Hommikul ärgates oli esimene asi söömine, sõime riisihelbe putru. Kell 11.20 hakkasime matkale minema. Algus oli väga sujuv, oli palju ilusaid kohti, kus kõik pilti tegid. See oli minu esimene matk mägedes ning ütleksin, et kui kunagi tuleb veel võimalus mägedesse minna, siis läheksin kindlasti!
-Tuule, hundu (TSGM Ilves)

Algus oli tore ja lihtne, aga hiljem, vähemalt minu jaoks, läks natukene raskeks ja oli palav. Aga vaade oli hämmastav, kukkumine oleks ka olnud valus. Raja kõrval voolavad kosed olid värskendavad.
-Carmen, rändur (Ökoskaudid)

28.06 Sõitsime gondliga kõrgele orgu mägede vahel. Ma varem ei olnud kunagi mõelnud, et mõned orud on teistest naaberorgudest kõrgemal. Seal orus oli palju lehmi, kellad kaelas helisemas. Lehmade olemasolu oli sama lahe kui need vaated ümbritsevatele mägedele. Ilm oli nii ilus ja päikseline ja esimesed kolmveerand teed üles oli võrdlemisi lauge tõus. Väga meeldejääv ja eduelamust pakkuv matk! 
-Birgit, vabatahtlik (Põhjala)

Teisel matkapäeval võtsin oma selle reisi kõrgeima tipu – 2546m.  Esimene osa viis meid kõrge kaljuseina alla, gondli järjekorda ning siis juba uhkelt mõnisada meetrit tõusu. Gondli aknast nägime fia ferrata rada, mis nädala möödudes ka meid ees ootas. Inimesed seal seinal olid kui sipelgad – võttis korraks vaprusevärina sisse küll, varsti peab ju ise sama pulliga hakkama saama. 

Gondliga üles uude orru sõites vaheldus mets kaljudega ja tipus ootasid meid ees alpakad ja lehmad. Kui köitev võib olla see ühe matkaja jaoks, kes ikka ja jälle iga lehmakarja juures imestab ja mõtleb „Oh to be a Swiss cow“ – no tõesti, lihtsalt lõputu silmapiiriga vaated ja lillelised Alpi karjamaad. 

Esimene pool matkast oli üsna lauge ja kulges mööda kitsamat kruusateed. Iga natukese aja tagant vaatasid jälle selja taha ja ahhetasid vaadet nähes. Liikusime kahes grupis, mis tipule lähenedes taas üheks liitus. Viimased paarsada meetrit enne tippu oli juba järsem. Ületasime esimest korda ka veel sulamata lumevaipa. Tipust avanes meile imeilus 360^o vaade – kõikjal mäed ja orud ikka vaheldumisi. 

Enne matka võisin küll mõelda, et tõus on kindlasti raskem kui allatulek … Matkal aga tõdesin, et mäest alla on ikka palju raskem minna. Seda mitmel põhjusel – esiteks oled juba väsinud, sest mitu tundi füüsilist tööd on seljatatud ja teiseks on alla liikuda üsna ohtlik, sest kiire tempoga on üsna raske end pidurdada ja lõpuks ka (nt jooksmisel) kiirust kontrollida ning ka ohutust silmas pidada.

Peab jälgima, et ei astuks kivile või lahtisele kiviklibule, sest muidu võid lihtsalt hakata alla libisema. Oleneb muidugi ka, kui lauge parasjagu on ja mis maastikul liikuda. Liigeseid põrutab enda pidev pidurdamine nagunii ja lõpuks ongi mõistlik võtta rahulik ja tasakaalukas tempo. Aga oi, kuidas tahaks juba all olla … 

Suutsin oma kolm liitrit vett kenasti enne lõppu ära juua ja viimane tunnike oli minu jaoks vaimselt üsna koormav. Lõpp ikka venis ja venis. See matkapäev oli kokku ca 8,5 tundi ja üle 10km pikk, veidi üle 800m jalgsitõusu ja laskumist üle 1000m. 

Õhtul toimus KISCi laagriala rahvusvaheline lõkkeõhtu, mida kambakesi ka vaatamas käisime. Mitmed erinevad riigid esitasid lõkkenalju ja viidi läbi ühislaule ja mänge. Vahva oli! 

29.06 Hommik algas päikeseliselt. Sõime mannaputru ja läksime gondliga mäkke. Kui eelmistel päevadel matkasime, siis täna me päriselt ronisime – vöö, kiivri ja muu varustusega. See oli minu esimene kord kaljul ronimas ning kui aus olla, siis olin alguses natuke skeptiline, olen varem roninud, kuid mitte sellises mastaabis. Kuna ilm hakkas halvenema, jõudsin ronida vaid kahel rajal ning laskuma ei jõudnudki, kuid jõudsin mõlema raja tippu. Olin enda üle väga uhke, sest isegi Toomase jaoks oli teine rada raske olnud. Gongliga alla tulemine oli rohkem hirmus kui ronimine, sest vahepeal oli tuul tõusnud ja vihma sadama hakanud, kuid elasin ka selle üle. Loen seda päeva igati kordaläinuks.
-Mirtel, rändur (TSGM Mesilased)

„Puhkepäevaks“ kaljuronimine – minu ja ka mitmete teiste esimene. Vapramad (loe: kogenud ja asjatundlikud) vedasid ronimisrajad seinale. Ronida sai kolmel erineval rajal, erineva iseloomu ja raskusastmega.

Olime ise üksteise julgestajad, motivaatorid ja tantsutüdrukud – kõik olid kõigile toeks, nagu ühes sõbralikus skaudisalgas ikka. Naljakas, kuidas enda mõistus tunneb suurt hirmu ja rõõmu samal ajal – ronisin kõrgemale kui oleksin arvanud, ise väga rahul ja õnnelik, samas alt karjuti, et noh, lõpuni on nii vähe, teed viimased 3m ka ära. Ei teinud. Sest üleval ronijana kuskil kitsal serval puhates tundub see viimane 3m palju suurem pingutus, kui tegelikkus all seisjale. Esimese korra kohta olin siiski saavutusega rahul. 

Laskumist tegime ka. Selleks matkasime ümber kaljunuki üles ja hakkasime end köielt hoopis ülevalt alla sikutama. Selleks hetkeks, kui mina laskuma jõudsin, oli tõusnud juba üsna suur tuul, mis ähvardas tormiks muutuda. Tuul laskumist siiski ei takistanud, kuid pärast seda oli ka punkt meie päevale, sest hakkas sadama ja ronimiseks oli ilmastik muutunud ohtlikuks. Alla sõites tekitas kõneainet gondli tuulest tingitud kõikumine. Õhtul pööras ilm üsna tormiseks ja järgemööda käidi telke paremini kinnitamas, et öö ikka rahulikult peavarjus saaks veedetud.

Täna me ronisime. Ronimine on üks mu lemmiktegevusi, sest seal saab nautida vaadet ja allatulek on nagu lendamine. Üks asi, mis tänasest kindlasti meelde jääb, on see, et kui me mäest gondliga alla tulime, oli üsna suur torm (õnneks tavaline vihm). Torm oli nii suur, et gondel kõikus ähvardavalt iga ülemineku koha peal. Üsna kõik, kes seal olid, kartsid kindlasti, eriti mina, aga lõpuks olid kõik terved ja ilusti alla jõudnud.
-Tuule, hundu (TSGM Ilves)

Jõudsin ka mina lõpuks Kanderstegi. Nii suur rõõm oli Kristit ja Gretet ja Birgitit näha. Tore päev oli – saime kaljudel ronida ja laskuda. Mägedes olla on päris rahustav ja vabastav.
-Annika, rändur (Põhjala)

30.06 Täna tegime „mängu“ via ferrata’t. Ses mõttes, et see oli hästi lühike jupp, kus traksidega kinni pidime olema trossi küljes. Ilm oli natuke pilvine, nii et mägesid nägime ainult vahetevahel. Aga vähemalt vihma väga ei sadanud. See oli selline mõnusa pikkusega matk. Ja rajal oli palju koski, mis olid ilusad. Igatsesin Kristit rajal, sest ta läks teise grupiga.
-Annika, rändur (Põhjala)

Puhkepäevale järgnes jälle matkapäev. Vihma vahel harva vaid udutas või tibutas, kuid üldiselt oli pilvine. Läksime üht hütti püüdma, kuhu sai kahte teed pidi. Liikusime taas kahes grupis, kiirema ja aeglasema tempoga, kuid rada ja eesmärk olid samad. Alustasin kiiremas grupis, kuid üsna pea pidin teistest maha jääma, sest pulss läks juba matka alguses nii kõrgeks, et ma ei suutnud teistega tempos püsida. Enda peale jube pahane, et justkui hakkama ei saaks, samas teadsin, et pean liikuma omas tempos, aeglasemalt. Ei tea senini, milles asi oli – ehk selles, et õhk oli ilma tõttu hõredam kui eelmistel päevadel, hommikul oli nina jube kinni, kuid nohu seejuures polnud ning keha ei saanudki taastumiseks piisavalt hapnikku. Igal juhul oli altituudi vahe sel päeval esimest korda minu jaoks tunda. Edasi liikusin mõnda aega üksinda – ikka paarkümmend meetrit tõusu ja siis paar minutit pausi, et pulss taas rahuneks. See oli hea enda tundmaõppimise koht – pidin alla suruma himu kõike kohe ja korraga saavutada ja leppima sellega, et hetkel ei ole ma selleks suuteline. Ma ju teadsin, et nina ja hingamisega on mul probleeme ka üldiselt, miks ma siis küll üllatunud peaksin olema, et mägedes äkitselt teisiti pole?! 

Üks hetk jõudsin teeristile ja jäin ootama aeglasemat gruppi, et teaks, kuhu edasi liikuda. Jätkasingi koos uue grupiga, kelle tempo tol päeval mulle palju jõukohasemaks osutus. Tipu eel kohtusime siiski ka kiirema grupiga. Osad meie grupist jäid lõunatama ning mina koos väikese seltskonnaga liitusin korraks veel kiirema grupiga, et pilvedes kõrguv udu sisse mattunud hütt ära näha. Vaadet ei näinudki, kuid huvitav oli hütis mõtiskleda, et kuidas need töötajad sinna ikkagi saavad ja kuidas jõuab hütti tooraine, millega matkajaid võõrustatakse, ja kuidas ikkagi see eluke on, kui iga päev pilvedes kõrgud ja üksikuid teelisi ootad …

Lippasime tagasi alla, teel ületasime väiksemaid koskesid ning enda grupi juurde naastes tõmbasime jalga traksid, pähe kiivri ja valmistusime vähe ohtlikumat teelõiku läbima. All vaid kiviklibu ja õnnetuse korral pikk, valus kukkumine. Meie kitsas teelõik kulges kaljuserval mööda trossi. Enamus vaatest oli endiselt udu sees ehk lõpuni ei tajunudki, mis hirmud seal all ikkagi matkalisi varitsevad.

Alla tee oli porine ja kohati libe, astmed pikad ja tempo küllaltki aeglane. Kui raskema osa olime läbinud, saime loa ka alla joosta. Nii läksimegi viimase osa laskumisest keksides ja joostes, küll aga ettevaatlikult, et iga hinna eest pahkluud terveks jääksid. Peaaegu juba unustasin, aga teel kohtasime mitmeid pisikesi salamandreid – väiksed, nunnud ja ettevaatlikud.

Õhtupoolikul oli KISCi rahvusvaheline õhtu. Meie laualt võis leida kamapalle, “Kalevi” komme ja musta leiva kuivikuid. Kommid olid küll hitt, kuid kamapallidest käisid enamus inimesed ikkagi kaarega mööda. Koos teiste riikide skautidega tantsisime 5 Miinuse ja Puuluubi saatel. 

Üldiselt oli veel vihmane ja vaikselt hakkas kurnama pidev niiskus ja rõskus, sest riided ei tahtnud ära kuivada. Suurimaks sõbraks sai soe kuivatusruum, kus iga päev enda riideid ja jalanõusid kuivatamas käisime. 

1.07 Kui muidu pidid kõik ikka reisist pool-kohustuslikult maksimumi võtma ja igal võimalusel kõikidel matkapäevadel osalema, siis sel korral oli asi teisiti – anti valida, kes tahab ja on valmis vihmaseks matkaks, need osalevad. Otsustasin minagi osaleda ja oi, ma ei kahetse. Sellest kujunes minu kõige lemmikum matkapäev.  Hommikul telgis riidesse pannes tunnetasid, kuidas kogu telk on rõske ja jahe. Matkaks valisin riideid hoolikalt, et oleks erinevaid kihte, saaks võimalikult kaua vihma eest end kaitsta ja riided oleksid materjalist, mis kuivaksid kiiresti ja oleksid seljas enam-vähem mugav ka märjana. Kotti komplekteerisin kõik asjad nii, et kõik vidinad oleksid väikestes kilekottides, sest ega seljakott ja selle kategi ei pea piisavalt kaua vihma kinni. 

Sõitsime mööda kurvilist ja udust teed nii kõrgele kui saime. Jätsime autod kuskile lehmade talitushüti juurde ja hakkasime aga minema. Tibutas vihma, aga oli veel soe. Esimene ots teest võttis üsna palju aega, sest oli vihmast ja lambapabulatest porine ja libe. Lambad endeid väga lähedale tutvustama ei tulnud. Kuulsime kellukesi helisemas, kuid udu oli nii paks, et enamuse ajast olid nad pilves peidus. Matk oli vahelduv – vihm ja kuiv ikka kordamööda. Jõuad vaevu ära kuivada, kui uus sutsakas uues pilves su jälle märjaks teeb. 

Tippu jõudes läks aga jahedamaks ning pidi olema ettevaatlik, et külm tuul higist selga läbi ei tõmbaks. Hästi töötas nipp, kus vihmajope alt pusa sai kotti pistetud ja sooja hoidis hoopis vihmakile, olgugi, et ei sadanud. Esimesena võtsime Gällihore (2284m) tipu. Vaadet suurt ei olnud, sest seisime pilve sees, kuid tuule abil ja pilvelaevade sõitmisel oli osa vaatest aimatav. Ilus igal juhul. Pigem pakkuski naudingut see teekond ja pingutus, vihmast tingitud mõnetine ekstreemsus. Gällihorest liikusime veel korra allapoole, et siis uuesti üles, järgmise mäetipu juurde ronida. Peale teist tippu liikusime juba mööda mäeharja pikemalt. Pilviste orgude vahel paistis juba rohkem ka lund ja silma hakkas ka üks eresinine jäine järveke. 

Mäletan, et üks teelõik, mis harjalt alla hakkas viima, oli üsna ohtlik. Kiviklibu oli peenike ja vihmast libe. Klibutee vaheldus kohati lumiste vallidega, millest üle pidi ronima. Kui enne reisi valmistasin end ette selleks, et kõige raskem on minna ikka üles, siis nüüd tagantjärele mõeldes on raskem ikkagi mäest alla saada. Ja seda eriti, kui tee on libe ja lumine. Juhtus nii, et vapper matkajuht Ott, kes kõige ohtlikumat juppi vedas, libises ja seejuures päris ohtlikult. Seisin ise parasjagu just lumevalli äärel ja valmistusin laskuma – äkitselt kõik jahmunult ohkasid ja siis silmasin, kuidas Ott mööda nõlva alla libiseb. Oskas end õnneks õigel hetkel kõhuli keerata ja kivid kõhu all pidurdasid ta teekonda. Õnnelik õnnetus, kuid see võttis minu silmis kokku kogu teooria osa ohutusest – päriselt peab teadma, kuidas erinevates olukordades toimida. Ja ennekõike muidugi nii paljut kui võimalik, ennetada.

Ohtlik laskumine aga juhtis meid rohelisse orgu, kust voolas läbi võimas jõgi. Vau! Tundsin end nagu “Sõrmuste isandast” need seiklusjanused kääbikud – ise nii pisike, ümberringi võimsad mäed ja ereroheline org. Oru lõpus lookles juba asfalt kuni alguspaigaks olnud hütini. Riided olid juba jälle kehasoojusega ära kuivanud ja vihma ei sadanud … Kuniks uus paduvihm meid just enne autodeni jõudmist taas läbimärjaks tegi. Ma tundsin sellest kuidagi nii suurt vabaduse tunnet, et jooksin paduvihmas autoni. Looklevast teest ikka allapoole, oli tegu, et ennast pidurdada ja jalgu mitte põrutada. See oli elu parim jooks – nii asukoha kui ka emotsiooni, tunnetuse poolest.  

Teel autoga tagasi laagripaika kiusas meid üks põikpäine lehm, kes kohe kuidagi ei tahtnud teelt ära minna. Õhtu ise oli niiske ja vihmane. Hakkas järjekordne aaretejaht “leia kuivatusruumis koht enne, kui midagi kuiva enam selga pole panna”.

Kõige vingemad vaated olid ilusatel päikeselistel päevadel, aga lahedaimad matkad vihmastel ja pilvistel päevadel. Mööda lehmakoogi ja muda seguga kaetud mäenõlva oli väga vahva üles pilve tuppu vantsida. Päris kivi peal ronimine on tohutult erinev toas plastiku otsas ronimisest. Šveitsi juustud ja šokolaad on väga maitsvad ning ma tahan mägedesse juba tagasi.
-Egert, vanemskaut (Ökoskaudid)

2.07 Et väsinud jalgu käimisest puhata, ootas meid ees teine kaljuronimise päev – uus asukoht, uued seinad ja rajad. Sõitsime autodega jälle mööda käänulisi teid kõrgemale ja saime autod parkida ühe järjekordse hüti juurde. Hütist tädi veel juhendas, et sein siinsamas ju … Ikka jalgsi mööda karjamaad üles ja juba näetegi seina. See „siinsamas“ oli justkui õige, aga udu oli nii paks ja tihe, et kaljusein ei paistnud alguses üldse välja, teiseks oli karjamaa eelnenud päevade vihmast märg ja pori-sõnnik tegid raja veel libedamaks. Nii me seal mööda liumäge aina enam  uduloori sisse suundusime, kui äkki udu vaikselt hajuma hakkas ning silme ees laius hiiglaslik kaljusein. Päeva peale tuli ka päike välja, oli üsna soe ilm. Hiljem ronimisseinal kaugustesse vaadates olid ka mõnusaimad hetked need, kus eemal olevad mäetipud pilve seest paistma hakkasid ja päike kivised seinad ja valged mäetipud eredaks värvis. 

Ronimisradasid sai seekord üles neli. Võrreldes esimese korraga, päris kaljuseinal ronides, oli nüüd palju julgem. Oskasid juba aru saada, mis tunne see on ja oli vaja endale vaid öelda „Ole nüüd vapper!“ ja äkitselt ongi kõik neli rada ronitud, üleval peenel kaljuribal kikivarvul poseeritud, pluss vaprusest sadu kaloreid põletanud. 

Kordamööda julgestasime üksteist seinal. Ja vahel oli julgestajale vaja ka turvameest – noh, kui näiteks hulljulge Tom otsustab hüpates mööda seina alla laskuda ja sinu kaal sellele lihtsalt all vastu ei pea, siis tuleb sulle appi veel turvamees, kes sind omakorda traksepidi kahe jalaga maal püüab hoida.

Meie kõrval kõrgus üks veel kõrgem ja huvitavam kaljunukk, kus üks mees ja naine üksteist turvates ülespoole ronisid. See on üsna närvesööv vaatepilt, sest julgestuse loovad nad endale ise ja kui ikka üha kõrgemale ronida ja julgestussõlm veel 4m allpool on, siis ju ei tahaks, et keegi seal nüüd libiseks … Selle vaatepildi peale otsustasid Tom ja Ott ka sama asja proovida. (Kuigi hiljem tuli välja, et Ott ja Tom teadsid juba enne reisi algust, et nad sinna lähevad, sest nad ronisid sama rada juba 8 aastat varem ka.) Üks hetk, kui pingsalt neid enam ei jälgi, siis annab silmaga ikka sibru-säbru seest kahte täppi leida. See annab aimu, kui kõrgele nad tegelikult ronisid ja kui väike on ühe hiiglasliku kivimürakaga võrreldes inimene. 

Ronida tahaks kindlasti veel. Ise ka ei usu, milleks võimeline oled, enne kui Alpides kaljunukil kiigud ja jahedas pilves sõõmu värsket õhku sisse hingad. 

3.07 Kui telefonis igavleda, siis vahel ju ikka torkab silma mõni video, kus näidatakse maailma ilusaimat vaadet ja juures on kiri „Koht, mida kindlasti elu jooksul külastama peab!“ ja siis saad raskelt ohata, sest neid üüber ilusaid kohti on nii palju ja igale poole kindlasti ei jõua. Aga sel korral oli asi vastupidi. Käisime ühes nendest bucket list’i kohtades ja hiljem avastasin, et kogu matkajate võrgustik sotsiaalmeedias räägib sellest ühest imelisest järvest kuskil Šveitsi Alpides, mida iga matkasell oma silmaga nägema peab. Kogemata täitunud unistus ehk matk Oeschinensee järve ääres. 

See türkiissinine järv kuhu reisi lõpusirgel oma viimase matka tegime, oli midagi, mida üle päeva ikka eemalt teistest tippudest ja kõrgematest orgudest imetlesime. Aga oi kui pisike see eemalt paistis. Ilm oli sel päeval alguses pilvine, vahel piilus päike ning lõpuks sadas vihma – korralik Eesti suvi. Järve äärde minekuks matkasime esmalt läbi Kanderstegi küla tõstukini. Tõstuk viis meid kõrgemale mäkke, et oma matkaga järveni jõuda. Teel oli jälle palju muhedaid lehmi, mõnus sillutatud tee. Ja kui lõpuks paistab esimene vaade järvele, hütt selle ees ja pink vaatega maailma siniseimale veele … võttis ikka ahhetama küll! 

Sealt jätkus teekond eraldi gruppides. Visamad said eesmärgiks jõuda teisel pool järve oleva hütini, kuhu igaüks ei matka, sest viimane tõus olevat ikka väga ränk. Teine grupp pidi püüdma visa hingede gruppi nii kaugele kui võimalik ning kolmas grupp jäi hüti ümbrusesse vaateid nautima. Ise olin osaks grupile nr 2 ehk grupp, kes väsimatuid jälitada proovis. Kuigi algselt oli plaan kogu järvele ring peale teha, siis polnud see kahjuks constant rock fall’i pärast võimalik – aga tõesti, üle järve kostus alatasa raskete kivide kukkumist. Järvematk oli eriti ekstreemne veel tänu ajapiirangule, nimelt sulgusid tõstukid teatud kellaajaks ning seetõttu oli vaja olla alguses tagasi. 

Kogu järvematk oli üsna tempokas. Mõned üksikud snäki- või söögipausid, kuid enamus fookus läks ikka ilu nautimisele. See oli küll päev, kus mõtled, et mida veel elult üldse tahta?! Osa teest pidime olema jälle traksidega seina külge aheldatud ja seekord ka õigustatult. Mõni koht oli ikka väga kaljuserva lähedal ja mõnes kohas pidime libedatest kivisest ja kitsastest pragudest üle ronima. Eriliselt jäi meelde üks kosealune kaljunukk, kus tee oli juba nii porine, et libastumisele kitsal serval ei tahtnud üldse mõeldagi.

Vaikselt jõudsime vaprate grupile järele ja Mirtel sai veel viimase võimaluse grupile järele joosta ja viimane rets tõus hütti kaasa teha. Õhtul kuulsime lugusid, kuidas hütis katsumust tähistati ja veel viimasel hetkel läbimärjana vihmas joostes tõstukile jõuti. Põnev!

Meie grupp sõi jahedas pilves lõunat ning siis suundusime tagasi. Saime samuti vihma, kuid sellega olime tolleks hetkeks juba väga harjunud. Mäletan, et sel päeval olin ma lõunaks kaasa võtnud topsis nuudleid, mida sooja veega teha sai … Ainult, et termos koos veega läks vaprate grupiga hütti ja nii ma siis Annika teega enda nuudleid valmistasingi. Magus-soolane puljong ja poolkõvad nuudlid – mis sa näljaga ikka teed. 

4.07 Kogu reisi kirsiks tordil jäeti üks korralik eneseületus – mitte, et kõik ülejäänud päevad poleks mugavustsoonist väljas olnud, aga noh, see oli veel erilisem eneseületus. Kui sõnapaar via ferrata mittemidagiütlev on, siis lisan ka selgituse: itaalia keeles tähendab via ferrata raudset teed, see on (traksidega) turvatud ronimisrada mööda kaljuseina, kas paralleelselt või üles. Kanderstegis asuv via ferrata on ca 350m tõusu ning läbimiseks kulus meil ca 3,5 tundi. Ausalt öeldes olin terve nädala sellele mõeldes alati kergeid vaprusevärinaid tundnud, sest ma teadsin, et rada pooleli jätta ei saa ja peast käis läbi ka mõte, et kas olen füüsiliselt piisavalt tugev, et seda teha?! Aga seda ma ei kartnud, et asi tegemata jääks, ma olin kindel, et tahan, pean ja teen, aga lihtsalt küsimus oli, kui edukalt.

Pean tõdema, et see oli tegelikult nii nauditav, et hirmust pulsseeriva pulsi keskmist löökide arvu kogu selle kolme tunni jooksul vaatasin ma alles peale ronimist ja see 141 lööki/minutis võttis ikka päris sõnatuks. Uskumatu, kui lahe asi on adrenaliin – hoiab sind elus ja samal ajal on nii ilmatuma lõbus. Mind üllatas, et see kõrgel olemine mind absoluutselt ei häirinud ja alla vaadata oli ka täitsa OK. Keset seina mäletan, et negatiivkallakul kätega end trossi külge aheldades hõikasin kõva häälega välja kui hea mõte oli selle reisi jaoks nii käsi kui jalgu eesmärgistatult treenida! Ja see oli ka tagantjärele mõeldes täielik päästerõngas – keha sai hakkama ja kätes oli piisavalt jõudu, et enda kogu keha pikalt toetada. 

Nii hea elamuse andis veel teiste ronijate emotsioone vaadata. Üldiselt olid kõik õnnelikud, isegi kui mõni teelõik eriliselt hirmus oli või lõpupoole kui juba väsimus rohkem tunda andis. Vaatad otsa ja küsid “Noh, kuidas on?” ja saad vastuseks siira kõrvadeni ulatuva naeratuse koos ohkega ja muud polegi vaja. Hirmuga juba mõtlen, kuidas oma uuest sõltuvusest – mägedest, kaljuronimisest ja via ferratast – oma rahakotile räägin, et ta peab veel ühe hoiupõrsa muretsema. Järgmine suvi jälle?!

Viimase õhtu puhul sõime kõik koos kohalikus pitsarestoranis, kus igaüks ise oma pitsa kokku sai panna. Õhtusel olengul tänasime korraldajaid ning iga osaleja sai Kanderstegi embleemi. 

5.07 Veel viimane hetk enne lahkumist. Kes liigub rongile ja sealt edasi lennukile, kes pakib järelkäru ja autot kokku, et mööda tuldud teed autoga tagasi kulgeda. Mäletan, et seisime mõnekesi veel keset laagriplatsi ja lihtslt vaatasime hommikupäiksest valgustatud kaljuseina, mis meie telkide tagant terve nädala oli hommikutervitusena paistnud ja lihtsalt ahmisime seda ilu veel viimast korda endasse. Märkad, kui pisike täpp on keset rohelust seisev lehm ja alles siis tajud kui pisike oled sina ise. Hea oli korraks nii väikene olla. Veel enne minemist lippasime KISCi peamajast läbi ja jätsime sinna ühe Eesti kaelaräti, et ka meie lipuga skaudirätt rahvusvahelise keskuse seinal esindatud oleks. Valisime koha hoolikalt – muusika toas, maailmakaardil täpselt Eesti kohal. 

Tagasisõit kulges ikka kõigepealt läbi Saksamaa, kuhu jäime ka ööseks, siis läbi Poola, Leedu, Läti, kuniks lõpuks Eesti piiri ületasime. Teisel ööl tagasi me enam ei maganud, vaid sõitsime läbi kogu öö, vahetustega muidugi. Pean tõdema, et see oli kordades väsitavam kui olin arvanud, aga hei, vähemalt ei plahvatanud enam rehv, eks?!  Iga hetk sellest reisist on meenutamist väärt. Siiralt, aitäh kõikidele, kellega koos seigelda sai ning sügav kummardus korraldusmeeskonnale!

Olen väga tänulik suurepärase reisi eest, vahva seltskonna eest, hea korralduse ja maitsva toidu eest! Oli üks meeldejääv kogemus! Nii tore oli ka see, et seltskonnas ikka leidus keegi, kes Trevoriga (7a.) tegeles, õpetas midagi talle, tegi temaga nalja või lihtsalt talus tema vigureid. Tahaks kõiki tänada mõnusa olemise eest!
-Marianne, vabatahtlik (TSGM Mesilased)

Reisil oli väga tore!
-Trevor, hundu (TSGM Mesilased)

See on kindlalt kõige parem reis, kus ma käinud olen! Jään vaateid tohutult igatsema. Seltskond oli super! Järgmise korrani.
-Tuule, hundu (TSGM Ilves)

Breathtaking … kohutavalt ilusad vaated, millega ei harju kunagi!! Seltskond oli ka on top ja jään järgmist korda ootama.
-Kristo, vanemskaut (Keila Pantrid)

Kristi Kajasalu, rändur (Põhjala)

Artikkel avaldati 10.12.2024