Pikksilm 2023

Väike grupp Eesti Skautide Ühingu liikmeid osales 12.-19. augustil Kanadas Kotkajärvel Välis-Eesti skautide ja gaidide suurlaagris „Pikksilm“. Meid oli kokku kaheksa, 6 Keila lipkonnast ja 2 Kõrvemaa lipkonnast, ja lisaks osales samal ajal osales ka 24 gaidi üle kogu Eesti. Seega oli Eestist laagrisse läinud pea kolmkümmend noort ja juhti.

Helena meenutus: “Mina ja veel 7 Eesti skauti käisime augustis Kanadas skaudilaagris. Alates sellest hetkest, kui me Tallinna lennujaama jõudsime, oli minu tuju nii laes, et ma isegi ei oska seda kirjeldada. Olin jube elevil ja õnnelik, et sain minna maailma parima seltskonnaga teisele mandrile, kus oli meid ees ootamas täiesti teine kultuur, loodus, inimesed ja emotsioonid.”

Pikksilma laagrit oli juba mitu aastat pikisilmi oodatud. Covidist tingitud piirangute tõttu lükkus laager kolm aastat edasi ja nii sai Pikksilm 2020 asemel toimuma hoopis laager Pikksilm 2023. Kannatlik ootamine kandis vilja, sest osalejaid oli oodatust rohkem, kokku 238 inimest. Kohalikele skautidele-gaididele tuli ju lisa suure bussitäiega nii Eestist kui ka USAst (64 noort ja juhti).

Laagri ametlikuks keeleks oli eesti keel, aga peab tunnistama, et noorte omavaheline suhtlus toimus suuremas osas ikkagi inglise keeles. Tegemist on siiski nende koduse keelega.

Kuna me olime ette võtnud nii pika reisi, siis läksime kohale varem, et veidi näha ka tillukest osa sellest suurest riigist. Saabusime Torontosse 7. augusti õhtuks, kus meid ootasid osad gaidid juba ees. Sealse Eesti kogukonna poolt oli meile korraldatud Torontost väljasõit Niagara joale, mis on üks maailma veerohkemaid jugasid. Sama päeva programmi mahtus veel ajaloolise Fort George sõjalise kindluse külastus, kus toimusid 1812. aasta brittide ja ameeriklaste vahelised lahingud. Lisaks nägime ka päikesekella. Päeva juhiks oli Toomas Marley. Oleme talle südamest tänulikud vahva päeva eest, mis jättis kustumatu mälestuse meile kõigile.

Näiteks ütles Kertu: “Minu lemmik reisipäev oli Niagara falls’il. Mulle meeldis väga sealne loodus ja Niagara kosk, see oli väga võimas ja värskendav kogemus.“

Ka Helena arvates oli see päev unustamatu: “Üks kõige meeldejäävamaid päevi oli kindlasti Niagara kose külastamise päev. Läksime sinna koos eesti gaidide ja Kanada poisi Jaaguga, kelle juures Jaan ja Kristo ööbisid. Ta on tõesti meeletult lahe ja äge. Sõit Niagarale läks jube kiiresti, sest me kõik jutustasime ja punusime patse. Kosk ise oli lihtsalt lummav ja vapustav.“

“Pärast kose külastust läksime me Jaagu juhatusel ühte jäätise kohta ning pärast seda kartidega sõitma. Mina ise ei sõitnud, aga ma vaatasin, kuidas teised sõitsid ja oi, kui armas see vaatepilt oli – nad ootasid rivis 40 minutit, et sõita viis minutit. Kõik need viis minutit möödusid nii, et nende naeratused ulatusid kõrvuni. Tegin sellest isegi video ja iga kord, kui ma seda vaatan läheb mul süda soojaks ja tuleb endalgi naeratus näole. Tagasisõit Torontosse läks reaalselt viie minutiga, me mängisime mänge ja jutustasime. Mul valutas veel  järgmiel päevalgi suu suurest naermisest,” lisab Helena.

Järgmisel päeval avanes meie skaudigrupil võimalus külastada Toronto CN-tower’it, kust avanes imeline vaade Ontario järvele ning Toronto linnale. Peale 342 meetri kõrgusel klaaspõrandal kõndimist otsustasime minna vee alla ehk külastada torni kõrval asuvat akvaariumi, kust avanes meie jaoks veealune maailm. Lisaks oli noortel võimalus omal käel linnas seigelda, abiks juba sõbraks saanud Jaak Hemingway. Mõned meist jõudsid ka Toronto loomaaeda.

Kristo tegi lühikese kokkuvõtte oma emotsioonidest laagri eelsest reisi ajast: “Niisiis Kanda reis. Minu jaoks täiesti uus elamus. Alustame Tallinnast, kust lendasime Poola, seal istusime 8h. Ma ikka imestan, et me hulluks ei läinud. Sealt lendasime veel 8h Torontosse. Jälle ma imestan, et me selle üle elasime. Tegelikkuses oli lend väga rahulik ja mõnus: magasime ja vaatasime filme. Kanadasse jõudes olime üleval olnud Eesti aja järgi 24h ja me tahtsime täiega magada. Aga kus sa sellega, kohale jõudmise õhtul kõndisime oma võõrustaja Jaaguga tema maja ümbruses ringi ja avastasime uut mannert. Reisi teisel päeval käisime loomaaias. See oli nii äge, ma vist pole kunagi nii palju pilte teinud. Kolmandal päeval käisime Niagara joa all, see oli väga suur ja äge, kindlasti üks parimaid elamusi. Kui olime kose all dušitamise lõpetanud, võtsime suuna linna peale. Nautisime jäätist ja sõitsime karti. Selle päeva õhtul magama minnes oli küll tunne, et lahedamat päeva ei ole olemas. Neljandal päeval käisime CN-tornis, mis oli mega vinge. Nautisime pilvepiiril küpsiseid ja läksime edasi vee alla. Akvaariumisse, kui täpsem olla. Tegin ka kõvasti pilte aga mina isiklikult ei naudi vee-elukaid, kuigi neid raisid oli väga tore ja mõnus näppida. Terve õhtu me veetsime linna peal. Järgmisel päeval oligi aeg suunduda laagrisse. Pesus kokku tõmbunud riided kotti pistetud istusime bussi, mis oli ääreni täis skaute, gaide ja nende kotte.“

Oleme kogu südamest tänulikud Peter Türkile, kes oli toeks kodumajutust võimaldavate perede leidmisel, korraldas meile toreda tervituspikniku ning transpordi laagrisse ja hiljem ka tagasi lennujaama.

Kotkajärve on imearmas laagriala Muskoka aladel (umbes 250 km Torontost põhja poole): väike eestlaste oma oaas keset metsikut Kanada loodust. Tundub uskumatu, aga koos laagriga tähistati Kotkajärve 70. sünnipäeva. Esimene eestlaste laager toimus Kotkajärvel 1953. aastal. Sellest ajast saadik on seal iga nelja aasta tagant peetud suurlaagreid. Lisaks veel maailmalaagrid ESTOde ajal, kui üle maailma laiali pillatud eestlased kokku said ning teiste hulgas ka skaudid ja gaidid. Suurim maailmalaager toimus Kotkajärvel 1972. aastal, kui kokku tuli üle 1300 skaudi ja gaidi.

Kuigi me oleme harjunud nimetama Põhja-Ameerika mandrit uueks maailmaks ja Euroopat vanaks maailmaks, siis laagris tabas noori ehmatus ning pööras arvamuse veidi vastupidiseks. See oli meil teada, et meie skaudi tüdrukud on arvestatud gaidide hulka nagu kõik teised tüdrukudki ning gaidi poisid skautide hulka, kuid suurem osa tegevusi toimus eraldi ning ka vabal ajal ei tohtinud vabalt minna sõprade juurde nagu me oleme Eestis harjunud.

Kertu mõtted laagrist: “Laagris meeldis mulle söök ja inimesed, aga veider oli see, et inimesed olid soo järgi eraldatud ja tüdrukutel poistega vabal ajal väga suhelda ei lubatud.“

Kristo kokkuvõte antud teemast: “Laagri esimene päev oli väga tore, sest siis polnud veel laager alanud, aga järgmine päev, vot see oli šokk. Kõik, kes seda loevad ilmselt teavad millised on Eesti laagrid. Kui mitte, siis kiire ülevaade neile. Reegleid väga pole, lihtsalt, et ära viga saa ja ära hiljaks jää. No vot, seal oli kõik vastupidi. Igale poole läksime me koos salgaga, midagi ei tohtinud teha ilma juhi teadmiseta. Ühesõnaga esimesed päevad oli täielik kaos, sest me ei olnud harjunud selle korraga. Mina harjusin ära umbes kolmandaks päevaks ja kui see möödus, siis oli laager tegelikult väga lahe.“

Laager ise jälgis toredaid skautlike/gaidlike traditsioone – avatseremoonia, jällenägemise rõõmud, ühised laulmised, suurlõke, matk, all-laagrite lõkked, töötoad, seiklusmängud, öömäng, ujumine ja saun jne. Nii mõndagi toredat annaks ka meie tuleviku laagritesse sisse tuua. Laagri korraldajatele oli ka parajaid katsumusi. Laager algas suure vihmatormiga ja ka viimastel päevadel kastis vihm meid korralikult. Rajad muutusid kohati mudamülgasteks ning asi läks nii kaugele, et üks suurem puu langes elektriliinile. Õnneks ollakse Kotkajärvel kõigeks valmistunud. Nii pani Mikk Jõgi varugeneraatori tööle. Toimus kottpimedale ajale jäänud lõkkeõhtu ja ka noorte tantsuõhtu ehk disco. Meeskond oli äge ja lahendas iga olukorra. Üle päeva sai käia saunas ning iga päev ujumas mõnusas Kotkajärve järves.

Kristo mälestus laagrist: “Me tegime erinevaid tegevusi: ronisime, ujusime, kanuutasime, viskasime terariistu jne. Lisaks nendele ägedatele laagritegevustele käisime matkal. See oli ka üllatus omamoodi. Eestis läheme me matkale kahe või viiekesi. Ei, ei Kanadas nii ei tehta, me läksime neljakümnekesi läbi paksu metsa, kuhugi kivi peale, mis oli omamoodi katsumus. Laagri lõpus oli disko, kus tantsiti ka Eesti kuulsaid tantse, näiteks rahvatantsu “Tuljak”. Kokkuvõtvalt jäin mina väga rahule selle reisiga ja läheks iga kell tagasi kui selleks võimalus antaks.“

Jaan, kelle jaoks oli see esimene välislaagri kogemus, võttis reisi kokku järgnevalt: “Reis oli ülimalt äge ja meeldejääv, sain tuttavaks paljude uute huvitavate inimestega ja õppisin seal, kuidas neil Kanadas ja USA-s see skaudi värk käib. Oli väga lahe näha seda, et sealne eestlus ja skautlus toimib siiamaani väga jõudsalt. Sealne rahvas oli väga sõbralik ja toetav ning nad soovisid hirmsasti teada saada, kuidas meil Eestis läheb ja mida Eesti laagrites tehakse. Mõned soovisid tulevikus kindlasti Eestisse laagritesse tulla.“

Emma võttis oma reisi kokku järgmiselt: “Reis Kanadasse oli väärt kõike. Näha teist kultuuri ja teiste maailmavaadetega inimesi. Erinevused olid lausa uskumatud. Inimesed olid kõik nii toredad ja see koht ise lihtsalt vau. Kotkajärve oli ise juba selline, kus oleks võinud veeta veel nädalaid. See loodus ja värske õhk oli lihtsalt nii mõnus. Kuigi Kotkajärve pole üldse mägine, siis sai ikkagi trenni tehtud küngastest edasi tagasi tatsates. Lõkkeõhtute laulud olid lihtsalt lemmikud. Kogemus oli nii vägev ja pani mind mõistma, kui tore see metsas elamine ikkagi on.“

Helena kokkuvõte laagrist: “Laager oli alguses väga hirmutav ja vastand sellele, millega me Eestis harjunud oleme. Seal oli nii palju reegleid, et nendega harjumine võttis natuke aega. Paari päevaga harjusime laagrieluga ära ja meie suhtumine ka muutus – laager võttis täieliku 180-kraadise pöörde. Me suhtlesime palju ameeriklastega ja kanadalastega. Laagri tegevus oli hästi läbi mõeldud ning meeldis mulle väga. Ma arvan, et minu üks lemmik osa laagri juures oli kindlasti laulud, mida me seal iga päev laulsime. Kogu reis Kanadasse jääb mu südamesse igavesti ning juba tean, et ühel päeval tahan ma sinna tagasi minna.“

Suurest laagrielust tooksime välja selle, mis toimus hundude all-laagris. Olin laagris koos oma 7-aastase pojaga, kes oli möödunud sügisel alustanud oma hundu teekonda ning andnud Jüripäeval hundulubaduse. Jaagu jaoks oli see samuti esimene välislaagri kogemus, kuid minu jaoks oli see juba kolmas kord Kotkajärvel ja tore aeg taas sõpradega kohtumiseks. Meie hundude all-laager asus köögi taga platsil. Mõnusalt söögikohale lähedal. Kes Kotkajärvel ei ole käinud, siis neile teadmiseks, seal ei ole miski samal tasandil – ikka rühkisid mööda nõlva üles või alla, seega köögi taga tähendas 10m merepinnale lähemal. 😊

All-laagris oli 13 hundut (samal ajal hellakeste all-laagris oli 30 osalejat) ning 7 juhti. Poistest kaks tulid Eestist, kaks olid esimest korda skaudilaagris ja ülejäänud Toronto-Eesti hundusalga liikmed. Teine Eesti hundu oli gaidi organisatsioonist – vahva Kapten Ron. Juhtidest neli olid need, kes iganädalaselt Torontos hundu salka juhivad, lisaks oli laagris kaks isa ning mina, hundujuht (Eesti moodi).

Päevad all-laagris toimisid traditsiooniliselt:  hommikuäratus torupilli marsi rütmis, hommikuvõimlemine, hommiksöök, lipuheiskamine, telkide ülevaatus ja eeskujulikuma telgi välja­kuulutamine, tegevus/õppimine, lõunasöök, taas tegevus, õhtusöök, lipulangetamine. Igal õhtul oli lõkkeõhtu. Võõrustati külalisi oma all-laagris või käidi külas. Lauldi ikka traditsioonilisi laule, mis minu hundudele lõpuks pähe ja südamesse tungisid. Matkapäeval valmistas hundujuht Tarmo Uukkivi poistele ette vahva loodus-tähelepanumängu. Mina ei ole veel oma 30-aastase skaudikogemusega näinud nii pühendnud hundusid loodust märkamas ja jälgimas. Usun, et selle lühikese matka jooksul õppisid nad Kanada loodust rohkem tundma kui nad enne teadsid.

Hundude jaoks oli kindlasti lemmiktegevus nn ujumine. Miks just niinimetatud? Poistele pandi päästevestid selga ja nad ujusid ujumisalast välja batuudile, et selle tipust suurele õhkmadratsile hüpates sõbrad õhulennuga vette prantsataksid. Samuti oli laagritoit väga hundusõbralik – menüüs olid nii burgerid, hotdogid kui ka krõpsud jms. Mina ise loobusin teise päeva õhtuks saiast ning kausis oli hotdogi asemel vorst ja salat. Jaagu lemmikutoidu tunnustuse sai lasanje, mis oli tõesti maitsev.

Laagripäevadele lisas kindlasti vürtsi ka hellakeste all-laagriga üksteisele krutskite tegemine: hundujuhi ära pätsamine, juhi lunastamine, petukingituste tegemine jne. Laagri pühalikumaks hetkeks oli hiieskäik ning mõtisklus sellest, kui oluline roll on loodusel inimese elus ja vastupidi. Hundud said tuttavaks ka Heino Jõe ehk Jämesääre pärandiga tema endises suvemajas, millest tema tütretütar Riina Kindlam on teinud toreda muuseumi. Lõpulõkkel sai lõkkenaljade näol mõnusa ülevaate sellest, mis laagris erinevates all-laagrites põnevat juhtus.

Jäid üle vaid tänusõnad, lahkumiskallid ja pisarad, mille saatel me laagrist lennujaama poole teele asusime. Aitäh, Markus Tamm ja Tiina Kai Paluoja laagrijuhtimise eest, Talvi Parming vahva programmi eest, Ingrid Kütt lahkuse, sõpruse ja laagrivanaemaks olemise eest, Peter Türk, meie Eesti grupi logistika ja majutuse eest, Aleks Kivi mõnusa sauna eest, Mikk Jõgi ja Pearu Tamm tehniliste lahenduste eest, Karin Tamm meditsiinilise turvalisuse eest, Toomas Marleyle turvalise transpordi ja meie jaoks olemas olemise eest, Mati Pajo vahva laagrilaulu ja hundu all-laagri eestvedamise eest. Ning aitäh kõigile teistele, kes panustasid sellesse laagrisse ja kes hoiavad Kotkajärve traditsioone!

-Aune Suve-Kütt – ESÜ esindusüksuse juht

Artikkel avaldati 03.10.2023