VHM-i kanuusõit 2023
Kui jutustada algusest, siis tuleb alustada sellest, et ESÜ jagas meile läinud talvel palju raha künalaenutuseks.
Aga siis tuli suvi ja kellegil polnud justkui enam aega. Salamisi tundus küll, et enamus aeg läheb lastel niisama vedelemisele ja siis olidki äkitselt juba käes augusti viimased kasutatavad hetked. Suvi on muide ka jaanist saati eriliselt vihmane olnud ja pole märkigi, et mingi muutus võiks tulla.
Muidu on muutusi rohkem kui tarvis. Osaliste arv näiteks. Kuna juba mitu päeva enne starti tundub asi metsast eemale vedavat, teeme pakkumisi neile, kes kasvõi natukenegi koos tegutsemisest rääkinud on. Aga ei liitu meiega keegi, selle eest aga kaob isegi stardihommikul veel kaks meie oma kohalikku osalist.
Ja nii ei lähegi kõik 6 meie kärul sõitnud paati likku. Enamus läheb täitsa kuivalt koju tagasi. Pätid paadid sellised. Aga selle eest on korraldusel stabiilseid abijõude – Kaspar ja Anneli sõidutavad meid nagu ikka, ka 11nda augusti õhtul kusagile Hõreda kanti Keila jõge otsima.
Veab. Leiame jõe ja startimisel lähevad vaid ühe osalise närvid krussi. Jaguneme koos hiiglama kolalaadungiga paatidesse ja juba lähemegi. Tüdrukutel on vist kola rohkem ja nad ei püsi teistel kuigi hästi sabas.
Et sügis on juba ligi ja öö tuleb kähku, on öömaja otsimisega kiire. Kiirusepiiranguid täna ei ole, asustusest on vaja eemale saada. Kodukoht leitakse just pimeda hakul. Poisid teevad telgitööd, tüdrukud süüa. Tegelikult on suurem jama, et koorimisnoa puudusel ei mõisteta kartulimundrit maha saada. Öösöögiks on imeliku retseptiga “praekartulipudru”. Ja pärast seda ongi öörahu.
Suure imena on hommikul päike plekkideta taevas. On harjumatult soe ja mõnus, koorime riideid pidevalt vähemaks. Mannapudru valmimise ajal hävitame ära osa eilsest kartulisöögist ja oleme eluga väga rahul. Jõgi on suviselt vahva “niiske heinamaa” moodi. Paiguti aga väga kivise heinamaa.
Mõni muidugi viriseb, kuid nad ei tea kui igav on laial jõel mõlaga lõputult vehkida.
Maidla silla kandis on jõgi juba pisut laiem, veidi allavoolu on tuttavas paigas kopratamm. Tundub, et eelmist tammi on põletatud koos ümbritseva metsaga. Uus tamm on igatahes väga värske, veetaseme erinevus on vaid 0,1 meetrit.
Ja nii veeretame päeva õhtusse, kõrvetame oma lõunased vorstid kopraaugu kohal ja sõidame jälle. Purila läheduses hakkab veepuudus tunda andma. Justkui oleks jões vähe! Aga leiame mõisa juurest allikast tilga juurde, täidame oma pudelid ja oleme jälle väga rahul.
Purila veski tammist lükkame Triine koos paadiga alla. Maandumine on üsna kivine. Olla kõhe olnud. Teised ei julge!
Järgmise öö veedame kõrgel kaldal kokates. Imetleme tähti ja taevasse keerduvat tossu, räägime tähtsamaid jutte ja tunneme hetkest rõõmu. Imestame sedagi, et üle väga pika aja on jälle koos seltskond, kes nõustus sama sööki sööma. Nii võiks ju varsti jälle minna!
Hommikusöögiks on šokolaadipudru (šokolaad mannaga), aga seda ei peeta sugugi eilse tavalise pudru vääriliseks ning eilsed makaronid lähevad ka külmalt erilise menuga.
Ilmateate kiuste kiusab päike jälle, lubatud kehva ilma pole kusagil ja vihmaülikonnad pahandavad kotis.
Lohu veskist ülesaamisega on hulk võimlemist, imetleme veskit ja unistame sissekolimisest. Teispool läheb teekond jälle mõnd aega mööda kive ja kände. Aga siis tuleb juba täisjama – sile vesi ja kurvid ja teha pole muud kui lõputult mõlada.
Loonel pargime kanuud Kaspari valve alla ja läheme linnust uurima. Ühe erandiga on see seltskonnale esimene kord.
Ja siis on jälle kommi jagamisega segatud lõputu mõlatamine.
Kohila veskitammist otse allamineku asemel kasutame hoopis kõverat salateed vasakul kaldal. Mõningase punnimisega satume järgmise silla juures … jäätisepoodi. Üle mitme aasta sõidame kanuuga jäätisepoodi!
Kuna arvame, et on piisavalt soe ja meile veel niipea järele ei tulda, teeme supluse. Nojah aga ega vettesaaminegi kuigi kiirelt lähe. Riidevahetusel saba lõpus olnu saab hetk enne vettehüpet kõne, et Kaspar on paadikäruga kohale jõudnud. Riidessepanekuga läheb terve igavik.
Kimame paberivabriku tiigile, leiame paadikäru ebamugavas paigas ootamas ja siis selgub, et jõuvarud polegi viimased. Mängleva kergusega kangutame paadid järsust kaldast üles. Kell hakkab seitse saama. Koduteel saame kätte oma ammuoodatud vihma.
Paatide tagastamisel loendavad Holger ja Triine hoovil 200 kanuud kokku. Arutavad, et www.kanuu.ee onu poleks märganudki, kui me veel nädalaks jõele oleks jäänud.
Aga kellega ja millal sõidame mereni?
Igatahes aitäh toetamast!
Artikkel avaldati 02.09.2023