Väikesaar Vormsil 20.-22. augustil 2021
20.-22. augustini toimus skaudijuhtidele ja vabatahtlikele mõeldud laager, seekord Vormsil – suuruselt Eesti neljandal saarel (93 km2). See oli juba seitsmes sarnane augustikuine laager ühel Eesti väikesaarel, kus juhid ja vabatahtlikud said vastutada vaid iseenda eest.
Vahva laager algas reede pärastlõunal praamisõiduga Rohuküla sadamast Sviby sadamasse. Enamik laagrilistest jätsid oma autod Rohuküla sadamasse ning jätkasid teekonda jalgratastel. Ilm oli õnneks reisiseltskonda soosiv ja päikeseline. Saarele sattudes tekkis kohe tunne, et jalge all ei ole päris 100% Eestimaa – kohanimed viitasid oma y-te, x-de ja c-dega millelegi välismaisele. Seda seetõttu, et Vormsi oli alates 13. sajandist asustatud peamiselt Soomest saabunud rannarootslaste poolt ja see teadmine tegi saare vahvalt eksootiliseks. Ehkki tegelikult olid loodus ja inimesed vägagi tuttavlikud. Muide, Vormsi on rannarootsi keeles Ormsö, mis tähendab madu. Nime olevat saar saanud kunagise viikingite pealiku Ormi nime järgi, keda kutsuti Ussikuningaks ja kes oma retkedel armastas sellel saarel peatusi teha.
Otse Sviby sadamast suundus enamus reisiseltskonnast ratastel Hullo külasse, kus asus meie majutuskoht Elle-Malle Külalistemaja. Mõnus rattasõit kulges mööda asfaltteed ca 6,5 km – juba sai näha kohalikku lennuvälja (suur niidetud põld, millel heinapallid), õigeusu kiriku varemeid ja Hullo keskust koos kaubamajaga. Viimase suurus sobitub hästi (loe: on proportsioonis) püsielanike arvuga (2017. aastal oli Vormsil 411 püsielanikku).
Rõõmsal esimesel õhtul tutvustas meile saare elu-olu omapärase huumorisoonega giid Ilmar, kes muu hulgas näitas meile 13. sajandil ehitatud Püha Olavi kirikut ja päikeseristidega kalmistut, kus asub maailma suurim päikeseristide kogu (üle 330 rõngasristi). Saime teada, et 1934. aastal elas Vormsil ca 2400 rootslast ja veidi üle 100 eestlase. Kahjuks II maailmasõja ajal rootslased ja eestlased lahkusid ja saar muutus peaaegu inimtühjaks. Aga saime teada ka veidi kaugemast minevikust seda, et Vormsi saar tekkis alles üsna hiljuti – ca 3000 aastat tagasi, kui saarepind hakkas tasapisi kerkima. Pärast giidituuri otsustasid need, kellel energiat veel üle, minna rattasõidule või jalgsimatkale Rumpo külla. Sealkandis elas kunagi Vormsi Enn. Edasi jätkus õhtu taasiseseisvumispäeva tähistamisega saare ainsas pubis Krog 14, kus õlu maksis rohkem kui Tallinna raekoja platsil.
Mõnus laupäev algas Metsaköögi töötoaga – ootamatult ei askeldanud me kuskil köögis seeni ja marju puhastades, vaid rassisime mööda kohalikku metsadžunglit. See oli väga mõnus vaheldus, pärast mida hakkasid mitmed igas kenas õies rooga nägema. Asso tutvustas meile nii teada-tuntud ravimtaimi, mida võib suhu pista, kui ka veidi ootamatuid maitseelamusi. Saime süüa naati, hapuoblikaid, nõgest, võilille, vaarikalehti, angervaksa, kukeseent, kuuske, kadakamarja, münti, põldosja, põdrakanepit, jänesekapsast, merekapsast, rannasinepit jne. Mõned proovisid suhu pista ka mõrudat sammalt ja magusat sipelgapissi. Kas kellelgi sellest ka pärast kõht lahti läks, on teadmata. 😊
Seiklusrikka laupäeva teine pool oli enamjaolt sisustatud rattamatkaga, mis plaanide järgi pidi olema ca 30 km pikk, aga osutus mõnedel lausa 40 km pikkuseks. Rattamatkal tuli täita orienteerumisülesandeid, mõned võtsid selle südameasjaks ja mõned vähem südameasjaks. Lõbus oli kõigil ikkagi – eriti tore oli oma reisimuljeid teistega videote või piltide vahendusel jagada. Näha sai kohalikke tuletorne, pukktuulikut, talumuuseumi, Prästvike järve ja allikaid, matkata paekühmul ja ronida üheskoos suurele rändrahnule.
Igavesti vahva oli. Kusjuures sellest laagrist ei puudunud ka pulma-aastapäeva tähistamine ning lõbusad kaardi- ja äraarvamismängud. Lõppkokkuvõttes – ilmataat hellitas meid ilusa ilmaga, köögitädid hellitasid meid maitsva toiduga, Gregor ja Peeter hellitasid meid toreda üritusega! Hä-hä-hästi tehtud!
Monika Silvet
Lipkond Tormilind