Väikesaar 2022 – Kadakate, kiviklibu ja lammaste saar – Osmussaar.
Väikesaar on igasuvine üritus, mis on mõeldud ESÜ täisealistele liikmetele, juhtidele, vabatahtlikele. Igal aastal külastatakse koos ühte Eesti saart ning veedetakse koos mõnusalt aega.
Reede õhtupoolikul kogunes 10 seiklushimulist ESÜ liiget Dirhami sadamasse, et paadiga merel liueldes sõita väikesele Osmussaarele ja koos veeta üks mõnus, lõõgastav ja väljateenitud puhkus. Sadamas tervitas meid saarevaht ning juba võiski merereis alata. Sõit kestis ca 20 minutit, meri oli küllaltki rahulik. Esimesel õhtul ei olnud kavas muud kui õhtusöök ja oma mõnusasse majakesse sisseseadmine. Küll aga teatas saare perenaine meile randudes, et meil on võimalus kasutada ka sauna ja kümblustünni. Nii mööduski esimene õhtu kivisel rannal seltsis päikeseloojangut vaadates, üheskoos õhtustades, meres ujudes ning seejärel õhtupimedus vastu võtta kümblustünnis, saunas mõnusate vestluste ja rahuliku olemisega.
Laupäeva hommik hakkas mõnusas merehõngulises tuules terrassil hommikusööki süües. Peale hommikusööki tervitas meid giid Meigo, kellega võtsime koos ette ühise matka ümber saare. Osmussaar on ca 5km pikk ja 1,5km lai. Saarel on mitmeid väiksemaid järvesid, palju-palju kiviklibu, hulganisti kadakaid. Ilm oli võrratu, mõni üksik pilveke saatis meid teekonnal, kuid üldiselt oli väga päikseline. Matkal saime näha saarel vabalt ringi jalutavaid lambaid, ühes järves seisid jalgupidi vees veised, nastikutega meie teed õnneks ei ristunud. Matk viis meid Osmussaare kabelini, punaarmee hülajatud ehitiste ja maa-aluste ruumide juurde. Maitsesime ära kadakamarjad, nägime ära Osmussaare panga, kassikulla ning vallutasime ära tuletorni tipu. Selge ilmaga on tuletornist võimalik näha kogu saart ja meil see ka õnnestus! Lõunapikniku pidasime tuletorni all puudevarjus puhates ja kaasa meisterdatud võileibu ning puuvilju nosides. Tagasitee majutuspaika kulges seltskonnal juba eritempodes – kogu see kuumus oli olnud juba väsitav, õlad päikesest punaseks suudeldud ja vesi hakkas samuti pudelist otsa saama. Mõnusat pikka kivist teed mööda jõudsime majutuspaika tagasi umbes 5-6 tundi peale matka alustamist, kokku olime kõndinud veidi üle 11km.
Tagasi oma armsas majakeses saime koos mängida erinevaid kaardimänge, nokitseda pusle kallal. Meri oli peale matka hea leevendav jahutus. Vaikselt oligi aeg panna sooja lõkkeplatsi grill ning seekord ise üheskoos õhtusöök valmistada. Seltskond istus pikalt lõkkeplatsil, grillmeistrid seal samas lõkke ümber. Menüü oli peale pikka päeva ikka väga imeliselt maitsev: salat, grill-liha, grillitud mais ja šampinjonid, isekorjatud taimetee ja magustoiduks smoooooorid! Vau! Sel ööl oli uni nii sügav ja magus.
Pühapäeva (21.08) hommikul peale hommikusööki ja maja koristamist, asjade pakkimist ootas meid sadamakail jälle kaater, et mandrile tagasi viia. Seekord oli meri küllaltki rahutu ja lained suured. Sõit kestis seekord ca 30 minutit ning esirea rahvas oli kohale jõudes soolase mereveega märjaks pritsitud. Väike sõber Niblik, kes meiega kogu reisi oli vapralt kaasa teinud, oli isegi veidi hirmul ning tegi merereisi kaasa tekiall peidus olles. Eks ka endal oli suurest õõtsumisest ja laintes paadiga hüppamisest seest kõhe, aga suu oi kui naerul!
Väikesaar 2022 oli meeletult mõnus vaheldus argipäeva, korraks sai isegi unustatud, et veel Eestis oleme. Kõik oli sedavõrd teistmoodi! Järgmisel aastal kohtume juba uuel saarel, uute seiklustega silmitsi seistes! 😊
Artikli kirjutanud Kristi Kajasalu