Skautide Maailmajamboree 2019

22. juuli – 2. august 2019 toimus USAs skautide Maailmajamboree, millest võttis osa ka 11 Eesti skauti, kelle juhiks oli Birgit Maidla (Põhjala) ja noorte juhiks Karolin Lillemäe (Ökoskaudid). IST (International Service Team) liikmetena osalesid seekord Ragnar Luup ja Richard Erik Tõnisson. Skautide Maailmajamboree kandis nime “Unlock a New World”, see toimus USAs West Virginias ja seal osales ligi 45 000 skauti üle kogu maailma. Järgnevalt saad lugeda laagri kohta nii osaleja kui ka IST silmade läbi.

Elo kogemus osalejana

Pärast pea kahte aastat ootamist asusime 16. augusti hommikul lõpuks Eestist teele Ameerika poole. Kõigepealt lendas meie 11-pealine seltskond Moskvasse Sheremetjevo lennujaama ja sealt edasi said paljud esmakordselt kogeda 10+ tundi kestvat lendu New Yorki. JFK lennujaamast Suure Õuna tänavatele astudes lõi palavus meid jalust ja sai selgeks, et oleks võinud kaasa võtta rohkem lühikesi pükse. See mõte püsis meiega terve Ühendriikides viibitud aja. Esimesed kaks ööd veetsime Eesti majas 34th East Street’il, kus meid võeti vastu väga soojalt ning tundsime end kui kodus. 

New York’is said vaadatud peamised ja kuulsamad ehitised-kujud-kohad nagu näiteks Empire State Building, Statue of Liberty ja Central Park. Kohtusime linna peal ka paljude erinevate riikide skautidega- Hiinast, Tšiilist, Slovakkiast, Brasiiliast, Rootsist ja Saksamaalt olid pärit ainult osad keda tervitasime ja kellele Eestit tutvustasime. 

Edasi liikusime 3-4ks päevaks New Jersey’sse, Jacksonisse kus ööbisime imeilusas Eesti skautide laagripaigas Lakewood’is. Ka seal võeti meid äärmiselt soojalt vastu ja tekkis kodune tunne. Käisime koos ujumas, tegime tööd, valmistasime süüa, lihvisime oma kaardimänguoskuseid ja eestlastele kohaselt käisime loomulikult ka saunas. Arvan, et seal oldud aeg viiski meid, eri Eesti otsadest pärit noori, üksteisele lähedamale, sest veetsime enamuse ajast koos ja meil oli tore. Samas saime me ka uudistada, millised on eestlaste elud ja kombed Eestist eemal. Väga tore oli kuulata, kuidas Eesti kultuuri ja traditsioone hoitakse elus ka nende kodudes.

Enne Jamboreele minemist ööbisime ühe öö veel New Yorkis Time Square’i lähedal. Hommikul sõitsime bussiga Newark lennujaama, meie lend pidi väljuma 10 ajal ja umbes 2,5h pärast oleksime pidanud maanduma Charlotte’i lennujaamas Lääne-Virginias. Millegipärast ei tuvastanud aga self check-in masin meie pileteid, seega läksime check-in järjekorda, et rääkida teenindajaga. Saime targemaks – olime vales lennujaamas. Meie tegelik lend läks 1,5h pärast Queensi lennujaamast. Mis seal ikka, võtsime Uberi ja takso, viskasime oma iga päevaga raskemad tunduvad seljakotid pagassi ja sõitsime pikaks ajaks kummitama jääva raha summa eest õigesse lennujaama. Saime aru, et me ei jõua oma lennukile ja hakkasime ajama asju, kuidas meid ootejärjekorda saada. Lõpuks veetsime tolles lennujaamas kokku umbes 28 tundi. Üks banaan tolle lennujaama söögikohas maksis 1 dollari ja 39 senti, mis annab aimu mis klassis seal hinnad olid. 

25. augusti öösel vastu 26. jõudsime lõpuks World Scout Jamboreele kohale. Meid viidi väga lahkelt oma alllaagrisse, milleks osutus C1 ja sealt juhatati meid oma ,,telgireale” C125, mida me jagasime Austria skautidega. Meil oli kolm telki puudu seega esimesed unetunnid Jamboreel magasime me kolmes telgis – poisid, tüdrukud ja juhid eraldi. 

Tagasi vaadates möödus ülejäänud Jamboree justkui ainult paari päevaga ja raske on meenutada, mida me millal tegime, sest ajataju kadus kogu hea seltskonna ja uute põnevate asjade proovimise käigus täielikult. Samuti on raske ainult paari lõiguga anda edasi seda kõike, mida me kogesime, sest meeldejäävaid hetki oli tohutult. Osalejatel oli iga päev võimalik käia läbi vähemalt 20 erinevat tegevuspunkti (laskmine, SUP-lauatamine, mägironimine, BMX ratas on vaid mõned neist), osaleda töötubades, külastada eri riikide telke Maailmapunktis, kõndida ja avastada WSJ2019 läbiviimise kohta Summit Bechtel Reserve’i, vahetada teiste riikide skautidega ükskõik mida või lihtsalt nautida oma laagriplatsil sõprade seltskonda. Enamustel õhtutel toimus kas mõnes all-laagris või laagri keskel mõni pidu, mis hõlmas muusikat, palju inimesi ja tantsimist-laulmist. Seda kõike saatis palavus, mille tõttu anti enamus päevadel suurte kõlarite kaudu tervele laagrile kollase ja punase lipu kuumahoiatusi ning laagri lõpu poole saime tunda ka hoovihma ja äikest. Palavuse tõttu oli meil alati joogipudel kaasas, sest väsimuse või veepuuduse pärast mõnest tegevusest ilma jääda oleks olnud väga pettumust valmistav. Meie lemmiktegevused olid lasketiirus suurte relvadega laskmine, matkamine, kärestikulise jõe peal kummipaadiga sõitmine ja põhimõtteliselt ükskõik milline tegevus, mis sisaldas ujumist või veel olemist. 

Üks asi, mis oli kindlasti meeldejääv, oli see, kui paljud inimesed olid kuidagi seotud Eestiga või olid siin käinud. Iga päev käis meie laagripaigas inimesi, kes tulid eestlastega rääkima ja lootsid vahetada mõnega meist oma kaelarätti- järgmisele Jamboreele minnes teame, et tuleb võtta kaasa rohkem, kui üks kaelarätt, sest asjade vahetamine on osa laagrist, millest ilma jääda ei taha keegi.

Oma kogemustest ja mälestustest saaksin ilmselt kirjutada terve pika õpiku, aga parim viis sellise ürituse kogemiseks on ise kohale minemine, sest artiklist lugedes ei ole võimalik hoomata neid emotsioone ega aru saada selle ürituse suurusest ja mõjust. Järgmine Maailmajamboree toimub 2023. aastal Lõuna-Koreas ja kuigi meie sinna enam osalejatena minna ei saa (tõepoolest üks kord elus võimalus), siis soovitan kindlasti kõigil, kellel vähegi võimalik on sinna minna ja saada kogemus kogu eluks. 

Ragnari kogemus ISTna

Kell on 23:59 18.07.2019 kui saabun IST vastuvõtu keskusesse „Ruby welcoming centrisse“. Minu üllatuseks on keskuse ees mitmesajast inimesest koosnev järjekord. Samas pole imestada,  katkestatud lennud New Yorkist korraldasid omajagu segadus, minagi pidin algselt saabuma keskpäeval. Õues oli mõnusalt 23 kraadi sooja. Pärast mõningat ootamist sain umbes kell 3 laagrisse ja anti ka ühises magalas voodikoht. Öösel pimedas ei olnud tuhandete telkide seast mõtet enda kohta otsida. Kujutad sa ette, kuidas öösel kottpimedas otsida üles telk nr E111-04 mis asub umbes lõunas 300m?  Laagri avamiseni on jäänud 3 päeva.

Hommikul oli äratus varajane, umbes kell 7, kuna ühis magalat oli vaja juba uuteks koosolekuteks. Ajasin end siis üles ja hakkasin uurima kuhu minema pean ja mida tegema. Kuna öösel oli saabunud omajagu rahvast, oli all-laagrite registratuuris ka omajagu järjekorda. Kella 11 paiku olin oma asjadega telki sisse kolinud ja alustasin enda töödejuhatajat otsima. 

Minu töö oli logistikaosakonna bussipargis. Paraku ei osanud keegi mind õiges suunas juhatada ja hakkasin siis erinevaid staape läbi käima. Jõudsin logistikakeskuse autoparki, mis asus alllaagrist umbes kilomeeter mäest üles ning sealt suunati mind õigesse kohta. Tagantjärgi oli minu staap üsna loogilises kohas, bussijaama kõrval. Jah, ja olin sealt mitu korda mööda jalutanud, kuid ilma siltideta vagunelamu ei kutsunud lihtsalt sisenema 😊. Selle eest sain IST all-laagri ala päris selgeks. Olles saanud oma ülemusega tuttavaks, hakkaski nii-öelda töö pihta. Esimestel päevadel tutvusin laagrialaga, kus mis asub, kuidas bussid liiguvad jne. Põhimõtteliselt istusin bussis ja sõitsin ringi. 😊

20.-21.07 Laager algab ja rahvas saabub. Bussipargis töötades oli meie ülesandeks aidata inimesi turvaliselt laagrisse ja laagrist ära. Nende 2 päeva jooksul saabus laagrisse umbes 800 liinibussitäit rahvast. Mina pidin vastu võtma 2 päeva jooksul ~45 bussitäis rahvast. Iseenesest ei tundunudki palju, kuid pärast mitut tundi bussis olnud lapsed tahtsid sealt ruttu välja ja tagatipuks sadas terve esimene päev vihma, mis muutis ümbruskonna mudaseks ja kottide mahavõtmine pidi toimuma kiirelt, et need muda sisse ei jääks. Lisaks sellele peatusid bussid keset teed, mida kasutasid ka meedikud ja nii suure laagri puhul oli meedikutel vägagi palju sõitmist. Meediku läbilaskmiseks tuli omakorda jällegi inimesed seisma saada. Oli üks paras sipelgapesa.

Õnneks laagrisse tulemine läks suuremate viperusteta ja laager täitus 45000 inimesega.

Selleks, et aru saada kui suur oli laagriala võid proovida ette kujutada mõnda väiksemat linna nagu Pärnu. Laager koos tegevustega oli 28km2 suur. 

Edasi asusin tavalisse töörütmi graafiku alusel. Varahommiku vahetus 05.00-08.00 IST all-laagris, 08.00-12.30 laagriala vahe bussipeatuses ja 12.30 – 17.00 laagriala bussipeatuses.  Iga päev oli siis ainult üks vahetus ja ülejäänud aja sain oma soovide järgi täita. Lisaks oli pärast esimest 3 päeva ka vaba päev. Kasutasin vabu päeva ja ka ühte varahommiku vahetuse päeva võimalusena USA näha. Selleks oli iga päev IST-le korraldatud 7 erinevat väljasõitu mis maksid 30 USD ja lisaks siis ekskursioonid, mis otsustasid selle reisi sees võtta. Seega sai külastatud naturaalselt tekkinud koopaid, mille sisse oli valmistatud ~600m matkarada. Lisaks sai külastatud erinevaid väikeseid linnakesi, kaubanduskeskust ning söekaevandust koos muuseumiga. Laagris olles sai külastatud ka vägagi populaarset punkti, kus sai erinevate relvadega märki lasta, tegemist oli tõesti populaarse punktiga ja sinna läks ka terve päev. 

Lisaks oli IST all-laagris igal õhtul rohkelt tegevusi. Väga populaarne koht oli „Chat and chew“, kus sai jutustada või lauamänge mängida või siis süüa, kui soovisid eraldi miskit osta. Laagris oli lisaks veel kino, diskoteek, Soome saunad, jõusaal ja palju muid väiksemaid ajaviitmis telke. Samuti korraldati pea et igal õhtul suurel väljakul kontserte.

Kokkuvõtvalt oli laager väga suurepärane kogemus. Loomulikult tuli ka laagri ajal erinevaid intsidente ette, kuid see on nii suure laagri juures iseenesest mõistetav. Kuigi Lõuna-Korea WSJ on veel kaugel mõlguvad mõtted juba sinna suunas küll. See on seiklus teistmoodi 😊!