Roverway 2024 Norras – üks mälestusterohke ja teistsuguse ülesehitusega suvelaager

Sellel suvel leidis aset iga kolme aasta tagant toimuv Roverway – ränduri vanusegrupile suunatud laager, mis erineb vägagi tavalistest Eestis toimuvatest suvelaagritest. Mis selle küll nii eriliseks teeb? Selle ülesehitus. Esimesed viis päeva ollakse väikestes gruppides enda valitud rajal ning hiljem kogunetakse järgnevaks viieks päevaks pealaagrisse, kus kõik saavad oma radadelt muljeid vahetada ja festivalitaolist laagrit nautida.

Sellel aastal toimus laager imeilusas Norras, põhilaager Stavangeri linnakeses. Skaudid said matkata Norra mägedes ning veeta üks unustamatu suvi endavanuste hulgas. Eestit läksid esindama kokku 17 skauti – 15 osalejat, IST (International Service Team) Grete Maidla ja HoC (Head of Contingent) Birgit Maidla. Viisteist osalejat jagunesid kaheks grupiks, millest üks läks staatilisele rajale ning teine dünaamilisele rajale. Staatilised rajad on paiksed ja kindla laagriplatsiga, aga dünaamilistel radadel liigutakse iga päev kogu varustusega punktist punkti. Huvitav fakt: Dünaamilises grupis võeti osa laagri kõige raskemast rajast, kus pidi viie päevaga kokku matkama üle 70 kilomeetri! Mõlematest radadest muljetavad Ketlin ja Elo.

Ketlin

ØS23 rada, mille valisin, oli minu jaoks sobiv – sain matkata, kanuutada, niisama kaarte mängida ja teiste välismaa skautidega sõbruneda. Veel meeldis mulle selle raja juures see, et meil ei olnud väga tegevusterohked päevad. Saime ise välja mõelda, mida sooviksime teha. Harjutasin portugallastega akrobaatikat, mängisin hispaanlaste, prantslaste ja inglastega jalgpalli ning õpetasime teiste eestlastega hollandlastele jahimeest. Kui meile poleks antud sama palju vaba aega, poleks me nii palju teistega sõbrunenud! Tuleb tõdeda, et toit oli suhteliselt üksluine. Kahest söögikorrast kolm olid võileivad. Pole kunagi nii palju igatsenud sooja toitu ja musta leiba, kui siis!

Elo

Meie valitud rada, ØS18 – Mountain of Hardangervidda, kulges ümber Mandri-Norra suuruselt kuuenda liustiku, Hardangerjøkuleni. Alustasime oma ringi pisikesest, autoga põhimõtteliselt ligipääsmatust linnakesest Finsest, kuhu peale viit väsitavat, rasket, emotsiooniderohket ja katsumusi täis päeva ka võidukalt tagasi jõudsime. Meie rada viis meid üle (ja läbi) jõgede, kulges mööda piltilusatest Norra mägijärvedest, üles mitmesajameetristest kivistest tõusudest ja pärast tasakaaluks neist alla tagasi. Sõime kaasa võetud matkatoitu ja snäkke, jõime vett liustikutekkelistest veekogudest ja magasime telkides. Norra ilmajumalad naeratasid vist meile, sest kuni viimase päevani oli ilm päikeseline ning keegi suuremat külma ja märga kannatama ei pidanud. Rajal oli iga grupi eesmärk oma raskete seljakottide ja valutavate lihastega hakkama saada ja edukalt rada lõpetada ning seetõttu suuremat suhtlust teiste maade skautidega rajal endal ei toimunud. Saime siiski oma saatusekaaslastega kohutavalt hästi läbi ja sõbrunesime jäädavamalt all-laagris, eriti head suhted tekkisid Sloveenia ja Luxemburgi skautidega.
Arvan, et meie väike salgake Eesti (hull)julgeid võib olla elu lõpuni uhke oma läbitud katsumuse üle ning meenutada igavesti neid valutavaid pahkluid käsikäes once in a lifetime kempsuvaadetega Norra mägedele, orgudele ja fjordidele. 

Grete – IST muljed laagrist

See Roverway oli minu esimene IST kogemus üldse ja arvatavasti ei jää see ka viimaseks, sest jäin väga rahule. Ma töötasin pealaagrialal toiduosakonnas ja minu ülesandeks oli ette valmistada ja pakkuda toitu kõikidele meeskonnaliikmetele ja vabatahtlikele, keda oli umbes 1300. Kohe alguses jagati meid meeskondadeks ja igale meeskonnale jäi katta päevas üks toidukord, mis tähendas 7-8 tundi tööd päevas. Olgugi, et alguses me väga täpselt ei saanud aru, mida meist oodati, siis paari päevaga said kõik juba hoo sisse ja oskasime ka rohkem initsiatiivi võtta. Kuna me töötasime iga päev samas väikses grupis (ca 20 inimest), siis saime headeks sõpradeks ja vahetuse ajal lõbustasime sööjaid oma tantsimiste ja huvitava muusikavalikuga – näiteks kui söögiks oli põhjapõdrahautis, siis kõlasid taustal jõululaulud. Lisaks kohtlesid meie tiimijuhid meid hästi ja pakkusid vahetuse lõpus preemiaks alati midagi maitsvat, kas siis ahjusooje kaneelisaiu, värskeid vahvleid, jäätist või lihtsalt komme ja küpsiseid.

Töövälisel ajal uudistasime Stavangeri linnakest, käisime ujumas, mängisime lauamänge, magasime, uudistasime laagriplatsi rahvusvahelisel alal ringi või võtsime osa IST-idele suunatud tegevustest. Igav kindlasti ei hakanud. 

Üks päev oli jäetud ka puhkepäevaks ja sellel päeval viidi IST-id väiksele matkale Preikestolenile, mis on u 600 meetri kõrgusel asuv järsk eenduv kalju, kust avaneb imeline vaade fjordile ja ümberkaudsetele mägedele. Matk sinna oli üpriski kerge, aga väga turisti- ja skaudirohke, sest ühel päeval viidi sinna umbes paarsada skauti korraga. Vaesed turistid, kes valisid kõige rahvarohkema päeva! Vaated oli üleval imelised ja ilmaga ajastasime ka õigesti – sadama hakkas just siis kui alla tagasi jõudsime. Klassikalise turistipildi jaoks pidi muidugi järjekorras seisma. Rumeenia skaudid leidsid aga sellele probleemile kiirelt lahenduse ja tegid oma matkatooliga kaljuäärel pilti põhikohast veidi eemal, tekitades sellega tahtmatult uue turistiatraktsiooni, sest nüüd tahtsid ka teised selle sama tooliga pilti.

Kokkuvõttes mälestustena võtsin kaasa minu toidutiimi tantsud, kaardimängud sakslastega, rumeenlaste matkatooli, saksa toidutelgi, valutavad põsed, kui olin 700 inimesele üks haaval naeratades “Tere hommikust!” öelnud, valearvestuse tõttu tekkinud banaaniuputuse ja skautide keerlevad kaelarätid ja rõõmsad näod lõputseremoonialt.