Põhjala Saaga Riisiperes

Kummardus noorskaudile

Kuulen üha enam vatitupsu põlvkonnast ehk noortest, kes ei võta vastutust ja kellele meeldib lihtsasti läbi ajada. Kuna olen suure vastutuse saanud juba 13-aastasest peale, olles siis oma esimesele grupile skaudijuht, on selline ludrinduse mõte mulle võõras. Ja tegelikult ei ole ma selle veidi ülekohtuse liialdusega nõus ja alljärgnevalt kohe seletan miks.

Olen olnud aktiivsest skautlemisest veidi eemal, kuid siiski kaasa elanud ja alati nõu ja jõuga aidanud oma skaute. Suur rõõm on näha, kuidas ühest hundust saab asjalik ja kõrgustesse pürgiv skaut. Seda arengut on väga inspireeriv jälgida. Mis aga kõige rohkem vana skaudijuhi südamealust soojendab, on see, kui kamp noori skaute suure õhina ja innuga väikestele alla hundu vanustele laagrit korraldavad. Organiseerimisvärinaga hinges, siiski põletav sära silmis, tuleb salga jagu noori kokku, et panna ennast taaskord proovile. Samas on kõigil vaja tööl käia, koolis eksameid teha ja mõned elavad neist ka välismaal. Tundub, et ühine skautlemine on nii oluliselt hingesopis, et see kaalub kõik muud kohustused üles ja on igal juhul prioriteet. 

Eelmise suve augusti teisel nädalavahetusel toimus Põhjala üksuse traditsiooniks saanud suvelaager Põhjala Saaga IV – Päästame maailma. Laager meelitas kokku kõik skaudijuhid, kes on skautlemisest eemal ja ka nende sõbrad/tuttavad. Kõigil neil on ka lapsed, kes veel ei ole hundueas, mis aga ei takistanud järgida neid samu skautlemise tavasid mis rätikandjadki – matkamine, telkimine, lõkkeõhtud … Meie kõige noorem osaleja oli alla aastane ja ühise lõkke ümber mahtus kokku neli põlvkonda (ca 50 inimest).

Eale vastavalt oli laagri teemaks kangelaseks olemine ja skautlusele lähedane mõtlemine – taaskasutus ja prügi vähendamine – olid põimivaks juhtniidiks. Lapsed kaasati köögitoimkonda – tõsiselt armas pilt oli, kuidas ka kolmeaastane suudab salati valmis hakkida. Millise õhina ja ootusega üldse laagrisse tuldi – minu enda laagerdajad pakkisid asjad juba eelmisel hommikul ja mineku päeval tõustes istuti autosse ootama, millal me sõitma hakkame. Matka võtsid lapsed nii tõsiselt, et ühtegi katkestajat ei olnud. Ja muidugi oli väljakutseks laste telgis ühiselt magamine. Üks emadest kommenteeris, et laps läks koju ja hakkas kohe prügi sorteerima ehk et mõjutused jõudsid ka koju.

See laager tõestas korra veel, et skautluses ei ole vanust. Pigem soodustab see väikese inimese iseseisvumist, mis on inimeseks olemise põhiõigus.

Loodan, et pisikesed veel mittehundud on üha enam oodatud skauditegevustesse. Teatavasti on 3-aastane laps kõige vastuvõtlikum õpetustele.

Kui veel minu skaudiks olemise ajal ei olnud linna- ja maalapse maailmatunnetusel nii drastilist vahet, siis tänapäeval paistab lõhe vaid suurenevat. Ma siiralt usun, et skautlus on see koht, mis päästab tänapäeva noore maailma. Ehk et skaudijuht on omamoodi kangelane.

Kummardus ja südamest suur tänu noortele skaudijuhtidele, kes vaatamata tänase maailma võimalustele ja ahvatlustele truult siiski skautlemise valivad. Laagrijuht Kärolin Heilo ja tema meeskond tegid vägeva sündmuse, millest tundsid suurt rõõmu väikesed varsti juba hundud, samas ei ole selline laagerdamine vähe oluline eemale jäänud skaudijuhtidele või ka perekondadele, kes väärtustavad sarnast maailmavaadet.

Tsiteerin oma 16-aastast skauti – tänapäeva lapsed peaks saama samasugust põnevat elu nagu mina kunagi skautlusest sain.

Põhjala juht ja kahe tulevase hundu ema

Marit Voog