Ökoskautide ellujäämislaager
Oktoobri- ja novembrikuu vahetusel läksid Ökoskaudid metsa ellujäämiskunstis ennast proovile panema ja uusi teadmisi saama. Reede õhtul pimedas sõideti Voosele ning matkati 3 instruktori, Deivise, Janeki ja Allani juhatusel teadmatuses kuhugi metsa. Kuna öö oli juba maad võtmas, tuli salkadel instruktorite ettenäidatud paikades hakata kiiresti-kiiresti hoolitsema ellujäämisprioriteetide eest – varjualune ja tuli.
Kambakesi koos tule ääres varjualuste all, möödus öö üpriski rahulikult. Esimestes päikesekiirtes haihtuv udu avas vaated kustunud lõketele ja unistele ärkajatele. Ent kohe tuli jälle tegutsema hakata: täiustada uues valguses puuduseid ilmutavaid varjualuseid, toita lõke uuesti leekidesse, ehitada soojuspeegel lõkke taha, et varjualuse poole rohkem soojust tuleks, hankida söögipoolist ning õppida uusi teadmisi ja oskuseid instruktoritelt.
Mõeldud, tehtud: varjualuse aukude jaoks leiti käharad kuuseoksad; tule jaoks leiti peened kuivad kuuseoksad ja kasetohtu, kõrval kuivamas suuremad roikad; tulepeegli jaoks tuli vaeva näha pisut rohkem, et postid ilma labidata maasse saada ja ehitusmaterjal ikka piisavalt tihedalt jääks. Omaette küsimus on veel, kui kaugel peaks olema tulepeegel, et selle funktsioon säiliks, aga samas tuleohtlikuks ei muutuks.
Päike kesktaevas, oli aeg koguneda kõikidel salkadel kokku, et kuulata õpetussõnu instruktoritelt ja kaaslastelt erinevate tuletegemisvõimaluste kohta ning ellujäämiskomplektide sisu ja pakkimise kohta. Viimane kui üks meist sai selle peatüki lõpus süüdata ise tuli ainult tulepulka ja nuga kasutades metsast korjatud materjali abil. Mõni meist tegi seda juba mitmendat korda elus, mõni katsetas esimest korda.
Toidu hankimine osutus kõige keerulisemaks. Kõige lihtsam saak olid muidugi habesamblik ja taimed: lehtpuude pungad, mustikapuhmaste rohelised võrsed, jänesekapsas ja eriti maitsev avastus oli kuuseokka tee ― kõik need asjad on söödavad/joodavad ja leidusid meil seal ümberringi külluses. Kuna veekeedunõu oli meil kaasa võetud ja jõgi voolas läheduses, ei olnud vee leidmine ja joogikõlbulikuks tegemine mingi probleem. Kõht oli siiski tühi mis tühi ja väsimus kippus vägisi kallale. Parema saagi saamiseks meisterdati valmis isegi vibu, nooled ja õng. Kahjuks jäi puudu kalaõnnest. Hämaruse saabudes oli aga instruktoritel varuks igale salgale üks toidupakike suurte kartulite, sibulate, porgandite ja ühe kalaga. Sellest sai mõne tunniga rammus kalasupp… või praad, nagu üks salk kaasavõetud fooliumiga teha otsustas.
Ka teine öö möödus täitsa mõnusalt ― ainult aeg-ajalt lõket kohendades jäi enamus aega magamiseks. Viimane ülesanne hommikul ärgates oli plastpudelis vee keetmisega hakkama saada. Kes oli eelnevalt antud kodutöö ära teinud, sai sellega kenasti hakkama. Ega see niisama lihtne polegi, peab ikka mõnda nippi teadma.
Lõpuks ootas kõiki rammus supp ja kuum saun. Muljetamist jagus nii, et äraminek kippus venima… nii, nagu minu kirjutis siingi ei taha sugugi lõppeda. Igatahes, oli igati meeldejääv, hariv ja väga sobiv samm huvilistele ellujäämise kogemustega alustamiseks. Järgmise korrani!
Veeda Kala, Ökoskaudid