Lugu sellest, kuidas Kratid käisid Aarete saarel.
Autor: Radames Haiba, Aasta Vabatahtlik 2026, üksuse “Kratid” juht
Lugesin suve hakul üht vana raamatut, kus muuhulgas kirjutati kunagisest elust siin Läänemere kandis. Küll on siin ikka asju juhtunud ja tegelasi läbi käinud! Lugedes jäi silma üks sõnapaar, Insula Thesauri, mis hiljem ladina keelest ära tõlkides tähendas aarete saart. Algul ei pööranud sellele suuremat tähelepanu: eks neid seiklusjutte on ennegi loetud-nähtud. Kuid rohkem süvenedes selgus, et see kirjeldatud saar asub tänase Eesti pinnal! Voilaa, just seda meil vaja ongi! Suvine seiklus on kindlustatud!
Saarel, väikse veesilma ääres, lõime laagri püsti. Maasse kaevasime augu lõkke jaoks, võsa ja langenud puude vahele mahutasime telgi. Õhtusöök, ja magama. Siiski-siiski: saare kõrgel mäe otsas, tõrvikute valgel, andis Mart skauditõotuse. Milline suurepärane koht pidulikuks hetkeks!
Hommikuks oli tuul tõusnud päris valjuks, kuid see oli pisiasi. Selgus, et meie veealused on kadunud ja ja kadunud on kogu söök (õnneks joogivesi ja sool oli alles). Kuidas nõnda saarel ellu jääda? Eks kasutagem ellujäämiseks kõiki skaudioskusi ja -teadmisi.
Esimese asjana tegime laagripaiga ümber lõksud ja püünised. (ehk saab näiteks mammuti kätte?). Siis läksime saart avastama. Teepeal tegime vibud ja nooled ning saime teada, et saare idaosas elavad linnud. Need olid kummalised linnud – riisilind, tatralind, makaronilind ja kartuliporgandisibulalind. Küttisime nad ja tatralinnu keetsime kohapeal lõunaks. Kahju vaid, et ühtegi magusalindu ei olnud, kuid siin aitas meid juhus.
Juhuslikult saime kokku kahe pärismaalasega, kellel oli puuvilju, magusat ja muud head-paremat. Tegime kaupa, saime vajamineva. Kahjuks tuli anda vahetuskaubaks kauss, lusikas, vibu ja pool peotäis nooli. Kuid pole hullu: skaut saab alati hakkama. Näiteks kausi asemel saab kasutada kapsalehte. Sedasi ongi parem, sest siis saab ka “kausi” ära süüa ega pea nõudepesuga tegelema. Ahjaa: pärismaalastelt saime kaks õngekonksu. Ja etteruttavalt: kala me ei saanud, kuid püünisesse sattus kakaoloom.
Tagantjärgi mõeldes, siis tegelikult ei teagi, kas nad olid pärismaalased. Veidrad nad olid, võib-olla olid lihtsalt kauge-maa-rändurid. Küsida neilt seda ei osanud, sest üksteise keelest me aru ei saanud. Suhtlesime omavahel käte ja jalgadega, nö viipekeeles. Näib, et seda oskust tuleb lihvida.
Saarel ringiliikudes leidsime kaks väga vajalikku võtit, mis viisid meid peidetud aardele lähemale. Kui võtmeid kaardiga kokku viisime jäi mulje, et aare peaks asuma kuskil vees. Loetud vana raamatu järgi peaks aare maa peal olema. Kui kaldalt vaatasime, nägime, et saarelahes oli veel üks, üsna tilluke saar!
Lahe kaldal elasid haldjad, kellelt saime veealused saarele sõiduks. Saar, või siis saareke, oli tõesti väike – läbimõõduga kuskil kuue pikutava skaudi jagu. Õigem oleks teda nimetada aarete saarekeseks ehk siis Insula Thesauri Parva. Kuid tühja sellest nimest: me tulime ju aaret otsima. Ja aarde me leidsime! Laegas oli täis maitsvad kuldrahasid ja pärleid!
Haldjatele eriline tänu: ilma nende abita oleks aare jäänud vist leidmata. Ülepea: ilma haldjateta oleks meie seiklus olnud poole õhem.
Õhtul ehitasime parve, mida vaja ei läinud. Jällegi – haldjate abiga saime suurele maale tagasi.
Hiljem kodus veelkord kaarte ja raamatuid uurides, leidsin, et mõni allikas nimetab seda merd Paunküla veehoidlaks ja saart Tudre saareks. Kuid seda tillukest saart ei leidnud ühelgi kaardilt.