Karula veski ehk kuidas skaudid taeva poole tungisid
Karula veski 2023 ehk kuidas me taeva poole tungisime.
Kes on kuulnud, et Karulas on üks kummaline veski? Isegi ilma kummituseta kummaline.
Lasime narvakatel end läbi mäletamata aegade-aastate kohale meelitada, nüüd siis, juunikuu teisel päeval, võtsime kaasa, kel huvi oli ja läksimegi. Võeti lausa liiga hästi vastu aga kõige rohkem üllatas, et meie tulemata jäänud skaute enamvähem iga tuttav kohalolija nimeliselt taga igatses. See soojendas südant. Kliimasoojenemise aegadele kohaselt oli soojakraade vaid mõni üksik (juunikuu ikkagi!!) ja igasugune soojendus kuluski ära.
Lapsed sättisid selle melu keskele Jüripäevalt auhinnaks saadud telgi püsti, ajasid talveriided selga ja kuulutasid laagri avatuks. Ümberringi oli 21 telki veel, nendega koos kokku 63 osalejat ja tohutult palju õitsvaid sireleid.
Järgmisest hommikust alates vallutati kõrgusi. See vana veski ongi selleks tohutu vaevaga ümber ehitatud ja kogunenud seltskond ,,mägede usku,, ehk ammust ajast ronimishuvilised. Muidugi on nad huvitatud seltskonna kasvust ja meie abistamisele ja asja huvitavaks tegemisele pöörati suurt tähelepanu.
Neile, kes roninud ei ole, tuleb nüüd öelda, et jalad kindlalt maas seistes ei hirmuta kõrgused kedagi. Samas vahel on isegi köögilaual jube turnida ja nii tuli meilgi tasapisi oma julguse piire nihutada. Aga piirid jäidki erinevateks – mõni jõudis igale poole, ronis nii üles kui allapidi, mõni kannatas vaevalt paari meetrit. Ja oli ka neid, kes suure värinaga seestpoolt torni otsa Viljandi siluetti imetlema ronisid.
Kuna Viljandi oli liiga ligi, käisime sealt jäätist otsimas aga jäätisepoe teele jäi veel hulk huvitavat: lossimäed, mingi kontsert ja Hansapäevade laat näiteks.
Õhtul järve ääres süstasõidu katsetel tikkusid külmetavad lapsed ujuma. Mõnekraadise õhusoojaga tundus järvevesi nagu leige supp. Natukese vaidluse peale jäi ujumine ikkagi ära. Katsetasime süstasid ja olime eluga rahul.
Pühapäevane tõmbenumber oli triatlon ehk selle päeva tähenduses mõni kilomeetrit jooksu, kilomeeter süstaga ja siis torni otsa. Ja, et see liiga kerge ei oleks, läbiti rada ronimisvarustuses ja paarikaupa – teineteise külge seotuna. Ei tea, kuidas see küll võimalik on, aga saime teise koha, vist 14 võistkonna seas. Ja isegi vette ei kukkunud!
Toredatest asjadest rääkides ei saa mainimata jätta laupäevast imelist suppi. Egas teised toidudki kehvad olnud. Aitäh kokkadele!
Ükskord kella kolme paiku oli laager läbi aga me ei pööranud kohe koduteele, vaid tegime veel ringi läbi Vana-Võidu, et viia ühele vahvale kasuemale sinine veetünn.
Tuleb rõhutada, et meisse suhtuti eeskujulikult hästi. Olime seal ainsad läbinisti eestikeelsest keskkonnast pärit inimesed, lapsed ei saanud vene keelest isegi aru. Nendega räägiti eesti keeles ja nendesse suhtuti väga sõbralikult.
Aitäh 7tuule klubile korraldamise eest! Aitäh kõigile, kellel õnnestumises osa oli! Aitäh Narva Meriskaudid! Aitäh kõigile osalistele ja abistajatele!
Kohtumiseni!
-W., Vana-Harju skautide malev
Artikkel avaldati 08.06.2023