Haarlem Jamborette Hollandis

2019. aasta suvel käisid 17 skauti ja kolm juhti Haarlem Jamborette’il. Seal oli 10 päeva nalja, naeru, lahedaid tegevusi ning võib-olla ka mõningaid miinuseid. Küsitlesin kolme skauti ja uurisin nende arvamusi. Intervjueeritavateks olid Meelis Zujev (skaudijuht), Liisa Keskküla (skaut) ning Kristjan Saal (skaut).

Kuidas või kellel tekkis üldse mõte minna just Hollandi Jamboreele? Ja miks just see laager silma jäi?

Liisa: Ma ise ei teadnud enne laagrist midagi, kuna minu isal tuli mõte sinna minna.

Meelis: Selle idee peale tuli Jaan (Silvet – toim.). Peale meie eelmise aasta Norjami Jamboreed lehitses ta suurlaagreid ning talle jäi see laager silma, kuna see oli peaaegu sama suur kui Norjam ning tahtsime näha, kuidas erinevad riigid rahvusvahelisi suurlaagreid korraldavad. Peale mõningaid kirjavahetusi olime sinna registreeritud.

Millal alustasite reisiks ettevalmistustega? Ja mida üldse tähendab/sisaldab üheks välislaagriks ettevalmistumine?

Meelis: Reaalselt hakkasime reisiks ette valmistama eelmise aasta augustis, kui me tulime Norjamist tagasi. Tähtaeg registreerumiseks oli küll möödas (kuna suurlaagritesse registreerumine on tavaliselt umbes poolteist aastat enne laagrit), aga kuna Eestist keegi teine ei tulnud, siis meid otsustati lasta sinna laagrisse. Rahaliselt hakkasime ette valmistama siis, kui broneerisime esimesed lennupiletid. Ega see ettevalmistus suurt midagi rohkem ei nõua, kui millal minna, kuidas minna või millega minna.

Liisa: Mina alustasin ettevalmistustega kaks päeva enne, kui käisime asju ostmas. Kõige tähtsam ongi asjade pakkimine – magamise asjad, pesu jne – kuid peab ka arvestama transpordiga, et kuidas nt asjad sinna kohale jõuavad.

Kuidas te Hollandisse kohale sõitsite? Kas sõit läks viperusteta?

Liisa: Asjad tulid autoga ning skaudid tulid lennukiga järgi. Skautidel läks hästi, aga asjadel mitte nii väga. Meie autole sõideti tagant otsa, õnneks mitte väga kaugel Eesti-Läti piirist. Vahetasime auto ja käru välja. Õnneks midagi muud hullu ei juhtunud.
Meelis: Kaks juhti tulid raskete asjadega ja autoga otse Eestist, aga lapsed tulid kergete asjadega ja lennukiga.

Kas jõudsite enne või pärast laagrit ka mujal Hollandis ringi vaadata?

Liisa: Enne või pärast laagrit ei jõudnud, küll aga jõudsime laagri sees. Ühel päeval käisime Amsterdamis. Terve päev sadas paduvihma, aga muidu oli väga tore. Siis ma käisin veel mõne skaudiga Haarlemis ise lihtsalt ringi jalutamas. Muidugi oli ka matk, kus me rändasime mööda metsasid ringi. Siis käisime veel Zandvoorti rannas, mis oli ka väga tore.

Meelis: Ei olnud eesmärki, aga me ei jõudnud ka. Käisime vaid ühel õhtul Atlandi ookeani ääres puhkamas, aga lastel oli mitu päeva, kus nad käisid laagrialast väljas.

Kuidas sealne laagriala oli üles ehitatud ja kus see täpsemalt asus?

Liisa: Jamborette’il oli neli all-laagrit: punane (meie all-laager), kollane, roheline ja oranž. Iga all-laager oli jaotatud ka eraldi telklateks, kus tehti omaette süüa. Laager ise asus kaks rongipeatust Haarlemist eemal.

Meelis: Laager ise asus Amsterdami külje all loodus-pargi territooriumil ja seda on kasutatud juba 13 korda suurlaagriks ja iga kord on kasutatud põhimõtteliselt sama süsteemi.       

Mis tegevused laagris kõige ägedamad olid?

Liisa: Mulle meeldis eriti see veepäev, sest olen väga tahtnud purjetada ja sup-lauaga oli ka võimas sõita – väga suur vastutuul oli. (mõtlik paus) Matk! See oli ka väga lahe. Pidi lahendama mõistatusi, et saada teada, kuhu peab edasi minema. Kui mõistatus polnud lahendatud, siis sa lihtsalt ei saanud edasi minna. Siis oli veel muuseumipäev. Alguses meile küll öeldi, et läheme ühte muuseumisse, kuid siis olid bussid täis ning me pidime minema teise muuseumisse.

Mille poolest laagri programm näiteks meie Eesti Tagametsa suurlaagri programmist erines?

Liisa: Päevad olid jagatud kaheks – hommikul üks tegevus ja õhtul teine tegevus (kuid samal teemal). Tegevusi, mille vahel valida oli 3-5. Enamasti said teha, mida tahtsid, aga mõnikord olid kohad täis ja siis pidid minema kohta, mis oli vaba. Õhtul (alates umbes kell 16-17) oli meil vaba aeg, mis oli ka tore, kuna siis sai näiteks märke vahetada, lihtsalt puhata vms.

Kristjan: Minu meelest kõige suurem erinevus on see, et välismaa laagrites on võetud ette, et skautidel oleks lõbus. Mulle isiklikult see ei meeldi. Minu meelest on skaudilaager mõeldud elamisoskuste arendamiseks.

Mis suurusjärgus laagri osavõtumaks oli ja milliste kulutustega peaks üldse arvestama välismaale laagrisse minnes?

Liisa: Välislaagrisse minnes tuleb arvestada osavõtumaksuga (meil oli umbes 300€/inimene, mis on võrdlemisi kallis, kuid tegevused tasusid end ära), lennupiletitega, kindlasti ka mõnede asjade ostmisega.

Meelis: Välismaa laagri kõige suurem kulu on osavõtutasu, aga sellele lisandusid transpordikulud, mis lastele on siis lennupiletid ja täiskasvanutele auto kütusekulu ja muud sellised asjad. Ma arvan, et peab arvestama umbes 700€ga. Aga kui Lätis-Leedus toimub suurlaager, siis transpordikulud on väiksemad ja tõenäoliselt on registreerimistasu ka odavam. Kui lähed kaugemale suurlaagrisse (näiteks Poola või Tšehhi), siis on see suhteliselt kallim.

Kas leidsite palju uusi sõpru ja ehk ka mõne uue sõprusüksuse, kellega lähiajal uuesti kohtuda?

Liisa: Me leidsime küll ühe sõprusüksuse, kes olid meiega ühes telklas, kuid meil polnud küll plaani kokku saada.

Kristjan: Me ööbisime kahe skaudigrupiga Inglismaalt. Ma leidsin sealt ka uusi sõpru. Kindlasti pole võimalik saada kõikidega sõbraks.

Mida soovitate skaudiüksusele, kes ei ole veel nii suures välislaagris kunagi käinud, aga tahaks minna?

Liisa: Tuleb kaasa võtta varutelk igaks juhuks, kui hakkab vihma läbi laskma, mõningaid kuivikuid vms häda korral ja kindlasti suured veekanistrid, kuna vett läheb kogu aeg vaja.

Meelis: Soovitan rääkida nende üksustega, kes on käinud välislaagris ja leida mõni teine üksus, kes tahaks ka minna ja mitte seada eesmärke esimese laagriga väga kaugele.

Kristjan: Ma soovitan ikka minna ja osa võtta, kuna saab palju uusi kogemusi. Kui soovid minna, et skaudioskusi arendada, siis ma pigem ei soovitaks.

Lisad:

Meelis: Vaadates teiste riikide skaudiorganisatsioone, võiks Eesti skaudiorganisatsioon rohkem tähelepanu pöörata ja toetada rohkem väljaliikumist, sest see on reaalne motivatsioon skaudiüksustele hoida oma noori osalemas erinevates tegevustes.

Merili Silvet
Lipkond Tormilind