Ajalukku läinud 25. Maailmajamboree ehk taifuun, kuumalaine ja 15 magamata ööd

Memuaari stiilis tagasivaade Maailmajamboree teekonnale läbi kontingendi juhi silmade. Pikem lugemine laagri eelkorraldusest, seiklustest kohapeal ning emotsioonidest ürituse järel. Sisutihe ja kirjeldav, kuid diskreetsemaid detaile vältiv mõtisklus.

2023. aasta alguses märkasin, et ESÜ otsib Maailmajamboreel osalemiseks uut kontingendi juhti. Lugesin uudist ja imestasin: „25th World Scout Jamboree, SaeManGeum, South Korea – Koreas? Projekti juhtimine, kogemus ja Korea? Ma vist tahaksin.“

Arvan, et võtsin mõtlemiseks umbes tunnikese ning juba andsin enda huvist märku, ilma, et Maailmajamboree eelkorraldusest, grupi suurusest ega millestki muust detailselt teaksin. 2023. aasta jaanuaris, viimast „jah“ sõna öeldes, ei teadnud ma veel, milline seiklus meid tegelikult ees ootab. Aga kõigest järge mööda.

Mäletan, et see oli jaanuari nädalavahetus, kui eelnev kontingendi juht Ann, tollane välissuhete juht Annika ja mina kolmekesi esimese koosoleku maha pidasime, et üldse aimu saaksin, mis mind ees ootab. Infot oli korraga nii palju, et kogu see projekt tundus esialgu hoomamatu. Teisipäevasel päeval ootas mind ees juba esimene lastevanemate ja osaliste ühine koosolek, kus oma uues rollis esimest korda osalistega tutvust tegin. Ega siis ma veel midagi vastata ei osanud, Annika oli mulle abiks. Mõistsin lihtsalt, kui suure ampsu ma tegelikult olen hammustanud ja kui palju pisidetaile ja küsimusi peab eelkorraldus sisaldama, et oleksin ise piisavalt ettevalmistunud, osalejad valmis seiklema ning lastevanematel südamed rahus – minu laps on heades kätes. Ise õppisin veel samal ajal viimast semestrit ülikoolis ning plaanisin koolivaheaja pühendada lõputööga alustamisele, kuid selle asemel lisasin veel oma pikka to do list’i „Maailmajamboree korraldusega kurssi viia“ – vaheaeg sai uue tähenduse.

Kevad-talve jooksul oli tarvis osta 32 lennupiletit teisele poole maakera ja tagasi, sõlmida osalejatega lepingulisad, registreerida kõik osalejad laagri infosüsteemis, otsida sponsoreid ja toetuseid, koguda osalejatelt riiki sissesõidu lubasid, sõlmida kindlustused, koostada infomeile ja infodokumente, koguda lapsega reisimise lubasid, suhelda salgajuhtidega, korraldada lapsevanemate-osalejate koosolekuid, jälgida makseid, koostada eelarvet, korraldada osalejatega eelkohtumine, koostada vajaliku varustuse nimekiri, uurida lisainfot Korea korraldusmeeskonnalt, osaleda rahvusvahelisel kontingendi juhtide koosolekul ja palju muudki. Pean tõdema, et kogu korralduse maht oli lausa kordades suurem kui oskasin alguses arvata. Samas oli mu eesmärk teha eelkorraldus detailne ja põhjalik, et laagris kohapeal oleks töö kõrvalt aega ka nautimiseks. Mida aeg reisile lähemale, seda rohkem hakkasin ma märkama, kui suur töö on tehtud ja kui väike pingitus on veel vaid jäänud – lihtsalt laagris olemist nautida.

27. juuli öösel istusid Tallinnas bussile pool maailmajamboreelistest ning Tartust korjati bussile ka teine pool. Minu nublud asusid teele! Mäletan, et istusin ööni üleval, kuni salgajuhid märku andsid, et kõik on bussis ja sõit on alanud. Huh! Kui nad nüüd kohale ka jõuaks, on kõige raskem möödas. 24h hiljem asusin ka ise koos kahe CMT (Contingent Mangement Team) ja ühe IST-ga (International Service Team) teele. Esmalt autoga Riiga, siis esimene lend vahemaandumisega Tšehhis, sealt edasi 11 tundi lennureisi Seouli. Lennukis väga magada ei suutnud ning pikk reis ja ootusärevus andis endast märku alles laagriplatsile jõudes. Lennujaamas registreerisime end laagrisse ning seejärel ootasime ca 2 tundi bussi. Astusin keset ootamist korraks lennujaamast õue – see ei saa võimalik olla?! Nii palav? Mõtlesin veel, et ilmselt on see ainult siin linnas nii, küll laagriplatsil käib õhk paremini ringi. Nii aga polnud. Bussireis kestis ca 4 tundi ning poolel teel peatusime lühikeseks hetkeks – minut aega konditsioneeriga bussist eemal ning kogu keha oli juba kaetud higiga.

Sel ajal kui meie laagripaika jõudsime olid meie noored osalejad eellaagris, kus mõne päeva jooksul sisutihedalt Korea kultuuri ja Seouliga tutvuti. Nägin osaliste tegemistest pilte ja sain rõõmu tunda -milline imeline ja kultuurne kogemus. Eellaagri jooksul külastati kahte teemaparki, õpiti valmistama bibimbap’i, külastati templit kandes Korea rahvusrõivaid ehk hanbok’e, õhtuti saadi osa mõnest kultuurilisest show’st või rahvuste õhtust. Isegi Gangnam style’i tänavat külastati. Veel jõuti ajaloomuuseumisse, kunstimuuseumisse, väriviliste liipritega raudteekülla, külastati sõja memoriaali, jõuti turule ja isegi outlet’idesse šoppama. Toitlustus toimus eripalgelistes söögikohtades – üldse oli see eellaager justkui toidukallakuga (bibimbap, kiirtoit, tänavatoit, buffee, korea BBQ).

Meie neljakesi aga jõudsime eellaagrilistest laagripaika juba mitu päeva varem. IST Josep asus oma tööd tegema ning minu ning abiliste Elo ja Gerli eesmärk oli mõne päeva jooksul kokku koguda kogu info, mis puudutas meie noorte laagrisse jõudmist. Laagrialal viibis sel hetkel meiega ca 10 000 IST/CMT-d, kes panustasid laagri õigeaegsesse valmimisse ja viimase hetke eelkorraldusse.

Jõudsime laagialale pimedas. Peale pikka reisimist oli kohutavalt niiskes ja lämbes, palavas õhus ca 12ha põllult oma õige lapike maad üles leida väga suur katsumus. Seljas raske matkakott, kõhul pisem seljakott, käe otsas laagrist saadud madrats ja telk – oma laagripaika jõudes olid riided higist läbivettinud. Kuna laager oli ehitatud tehislikule maapinnasele ning laagrile olid eelnenud pikad paduvihmad ning maapind ei suutnud enam vett vastu võtta, pidid kõik enda telgid püsti panema neljale plastikust euroalusele. Need olid meie ööbimiskoha lähistel suures hunnikus ning esmalt hakkasime jalgu pidi poris enda telke üles seadma. Seejärel üks jahe dušš, mis oli vaid ajutine lahendus, sest õhk oli nii palav ja niiske, et õige pea peale pesu olime jälle higised. Magasime lahtiste telgiustega, vaid sääsevõrk ees. Magamiskotti polnud tarvis kotist väljagi võtta – tekiga ei olnud võimalik magada.

Esimene hommik laagris – alles nüüd nägin, kuhu tegelikult olime jõudnud. Meie lähistel ilusad mäed ja mahe päikesetõus üle telkidega kaetud põllu. Päris kaunis. Ärkasime esimesel hommikul kell 7 – paistis nagu mõnus varajane aeg ärkamiseks. Meie üllatuseks oli hommikusöögi saba juba pea tunni aja pikkune ning isegi varahommikune päike suutis nahka korralikult kõrvetama hakata. Mul oli kaasa prinditud suur blokk infot ja pabereid, mida Elo ja Gerliga läbi pidime töötama. Küll aga möödus esimene päev hoopis varju ja veidikenegi jahedamat nurka otsides. Päev kulges õhtusse kiiremini kui oleks osanud oodata. Kirusime kuumust nii, et saime õhtuhakul u ühe tunni jagu vihma, mis omakorda tõi kaasa suure uputuse. Tunniga sadas alla paarkümmend sentimeetrit vett – telgid uppusid euroalustele vaatamata, kõik kraavid ajasid üle, kruusased teed muutusid mudamülkaks ning tegevustelgid olid vett täis. Vihm ise oli soe, samas kosutav, mõnus vaheldus lõõskavale päiksele. Samas tekitas see aga hirmu – mis saab meie noortest, kui laagri ajal veel sama moodi sajab? Magasin sel ööl niiskel madratsil ning juuksed ei kuivanud õhuniiskuse tõttu ka hommikuks ära.

Ülejäänud päevad pidasime targemaks ärgata varem – 5:30 hommikul. Enne päikese tõusu ärgata oli ainus mõistlik lahendus, sest kella kuuest hakkas esimene päike juba telki saunaks kütma. Ülejäänud päeva jooksul ei olnud võimalik telgis viibida, selleks oli liiga palav. Samuti oli hommikusöögi järjekorras seismine nii lühem.

Meie päevad olid sisustatud HoC-i (Head of Contingent) koosolekute ja laagrialal info kogumisega. Sööklast laagri peakorterisse oli ca 30min jalutamist. Sel teekonnal oli tavaline, et terve liitrine pudel vett ära sai joodud ja ilmselt pool sellest juba ka välja higistatud. Mind üllatas kui palju rõhku pidime panema pelgalt info kogumisele ja küsimisele – küll ei teadnud üks infopunkt ning saatis meid teise ning siis jälle vastupidi. Info ei liikunud või jõudis veidi liiga hilja. Laagrialal ringi jalutades märkasime, kui palju oli veel tegemata, kui kahe päeva pärast pidi juba 35 000 osalejat laagrisse jõudma – kuidas me kõik valmis jõuame? Veel sõitsid ringi traktorid ja kopad, ehitati pealava, valmistati ette tegevuspunkte, kaevati juurde kraave. Selleks hetkeks oli toimund ka paar HoC-i koosolekut, kus tuli ilmsiks palju eluliselt vajalikke teemasid – hädasti vajasid koristamist duširuumid ning vetsud, senini ei toiminud viiest lubatud haiglast täielikult mitte ükski, puudusid võimalused end kuumalaine eest peita või jahutada ning osad riigid teatasid, et nemad kavatsevad laagrisse jõudmisega viibida vähemalt ühe päeva, et laagripaik paremasse konditsiooni saaks ning oleks päriselt valmis osalisi vastu võtma. Toimus hirmsam võidujooks aja ning inimlike põhivajaduste pakkumise ja parendamisega.

Vähem kui 24h enne Eesti noorte laagrialale saabumist käisime nende telklat üle vaatamas – maapind oli telkimiseks enam-vähem, kuid veel päev enne laagrisse saabumist puudus eestlaste laagrialalt duši- ja tualetivõimalused, elekter. Käisime eraldi all-laagri juhiga rääkimas, samal ajal kamandas põllul töölisi laagri peakorraldaja ise. Probleemidega tegeleti, kuid olin pettunud, et üldse sellises olukorras veel viimasel hetkel enne laagri algust olema peame. Saime all-laagri juhiga kokkuleppele, et enne õhtut annab mulle sõnumi teel märku, kas laagripaik saab valmis või mitte. Meie õnneks saime õhtuks noorte telklasse vee ning elektri – Eesti noorte saabumine võis toimuda plaanitud ajal.

Võtsime meie noored ja salgajuhid Birgiti, Monika ja Jaani laagripaigas vastu ning kirjeldasime olukorda – pidasin targemaks kõik detailsed murelood ja teiste riikide juhtumid enda teada jätta (osa jagasin hiljem ka salgajuhtidega), kuid avaldasin siiski ka muret. Soovisin, et noored ja ka salgajuhid mõistaksid, et ilmselt on meid laagris ees ootamas palju väljakutseid ja muresid, mida peame jooksvalt lahendama, kuid seejuures on noortel kaks ülesannet. Esiteks on tarvis kõike sajaga nautida (!!!) ning teiseks palusin, et igaüks panustaks mütsi kandmise, päikese kreemi peale määrimise, rohke veejoomise ja normaalse toitumisega, et ära hoida kuumast tingitud suuremad tervisehädad. Pean välja tooma, et iga päev oli õhutemperatuur üle 30oC,  feels like tavapärasest õhutemperatuurist väga kõrge õhuniiskuse tõttu ca 10oC veel kõrgemgi – täielik troopika ja lämbe, pigem tuulevaikne õhk. Nagu saun, kust ei saa kunagi välja jahtuma minna.

Laagri avamispäeval smuugeldasime end IST tööliste bussiga laagrialalt pooleks päevaks eemale ühte tegevuspunkti. Meie USA-st pärit sõber Scott, keda paar päeva tagasi sööklajärjekorras kohtasime, töötas Jamboreel tegevuspunktis, mis asus laagrialalt väljas. Nende grupp viis lähedalasuva jõe peal läbi SUP-laua sõite – peale tihedaid, palavaid, töökaid päevi seda me vajasimegi! Veetsime tegevuspunktis pool päeva. Mil jamboreeliste bussid tulid ja läksid, ulpisime meie sel päeval vees ma arvaks, et koguni neli tundi. Nii hea! Loodus seal ümbruses oli väga lummav – mäed ja mets. See oli esimene kord kui päriselt Koread natukenegi teise nurga alt, kui pelgalt laagripaik, nägime.

Õhtul toimus laagri avamine. Selleks oli üles pandud suur-suur lava, kuid maa-ala vaatajatele polnud piisav. Kogu ala piirati metallituvastusväravatega ning kõik 40 000 inimest pidid kontserdialale pääsemiseks väravatest läbi minema. Milline ajaraisk – rahvamass seisis lihtsalt ilmatumas sabas ja inimummikus. Lisaks teatati CMT/IST-dele, et kuna plats pole piisavalt suur, siis vaadaku meie kas väravate tagant või hoopiski IST-de alalt suurelt ekraanilt. Vabatahtlikud, kes mitu päeva tõsiste probleemidega võideldes laagripaika üles ehitasid, ei saanud suures enamuses avaüritusest osa võtta?! Meie aga istusime kolmekesi väravate taga ning ainus, kust laval toimuvat nägime oli suur ekraan. Ega päriselt seal pimedas istudes ei tajunudki, kui palju meid seal siis koos on või milline võimas energia sellel avaüritusel tegelikult oli. Õnneks said meie noored koha päris lava lähedal ning kuulsin vaid head ja huvitavat tagasisidet. Ju oli asi seda väärt!

Telgitagustest rääkides, siis istusime meie ju väravate taga, teisel pool kitsast sõiduteed. Isegi kui oleksime muud, kui sipelgaid, laval näinud, oli meie vaade suurema osa ajast blokeeritud mööda triivivate kiirabiautode poolt. Kui hirmus oli mõelda, et kõik need vilkurid olid kellegi jaoks! Järgmise päeva koosolekul kuulsime, et palju oli minestajaid (suuremjaolt palava ilma tõttu), mõned ärveus -või paanikahood, muud mured. See aga andis jälle kinnitust, et pea iga päev koosolekutel teemaks olnud mure – meil on vaja ühesuunalist liiklust, et päästeautod jalakäijate ja muude sõidukite vahele kinni ei jääks! Liikluse ümberkorraldamine võttis korraldusmeeskonnal 4-5 päeva. Ka endal oli kitsastes oludes jalakäijana hirmus – kord olin suure traktori poolt sillal täitsa vastu teepiiret lukku surutud, selline ei ole turvaline liiklus ei täiskavanule ja veel vähem noorele osalejale.

Ilmselt emotsionaalseim osa kogu laagrist oli minu jaoks HoC-ide koosolekud. Seal võisime kuulda palju detaile, uskumatuid lugusid, mis andsid päris arusaama – sel Jamboreel on kriitilisi ja koheseid lahendusi vajavaid muresid liiga palju! Kuid sellesse ma laskuda ei soovi. Eestlastel möödus üldiselt kogu laagrikogemus pigem väiksemate ja tühisemate muredega. Selle eest olen siiani maru tänulik!

Osalejatele mõeldud programmi viidi läbi nii laagri alal kui ka laagrialalt väljas. Näiteks said meie noored sõita teemaparki – mudelpark ajaloolistest majadest, kus filmitakse ajaloolisi draamasid. Teempargis olid erinevad esinejad (võitluskunst, pillimäng jms). Kuna üldiselt oli laagri korralduses palju lünki ja probleeme, mida igal hommikul koosolekul arutamas käisime, siis sekkus laagri korraldusmeeskonna töösse Korea abieluvõrdsuse ja perekonna minister, kes igapäevaselt meie kõigi heaolu nimel töötas. Tänu temale hakkasid problemid leidma lahendusi ning üleüldiselt paranes kogu laagri heaolu. Näiteks jõudsid laagrialale konditsioneeridega bussid, kus jahtumas sai käia, kingiti kuuma kaitseks kõigile osalistele mütsid, väikesed laetavad puhurid,  vihmavarjud (loe: päiksevarjud), jagati tasuta jäätist ning autokastide kaupa jäävett. Jäävesi iseenesest oli tore, kuid senini ei mahu mulle pähe kui palju prügi me seetõttu tootsime. Kui igale laagrilisele lubati päevas 5 pudelit jäävett, siis teeb see ca 250 000 ühekordset plastikpudelit päevas. Ei ole mõtet isegi rehkendusi teha, kui palju see laagri kestuse peale kokku teeb. Ebamugavalt kõrge on see number juba vaid ühe päeva kohta. Eriti veel mõeldes sellele, et joogiveepunkte oli laagrialal võrdlemisi palju ning korduvkasutatavad pudelid kõigil kaasas. Prügi käitlusega oli kehvasti üleüldse – prügikaste oli väga vähe ning need paiknesid laagrialal harvendatult. Üks hetk hakkasid tee äärde tekkima omaalgatuslikud prügikastid ehk suvalised prügihunnikud. Siis oli laagri korraldajatel uus tööülesanne – prügi kokku korjata, selle asemel, et prügikaste juurde luua. See aga on ka kultuuriline erinevus – kuuldavasti ei ole Koreas tänavatel just liiga palju avalikke prügikaste (mida hiljem Seoulis ka ise kogesime), inimesed kannavad prügi kaasas ja viivad koju. Tänavad on neil seejuures puhtad. Nüüd aga mõeldes jälle sellele, et laagris osales üle 150-ne eri rahvuse, siis ei peaks lähtuma vaid kohalikust kultuurist. Nii aga oli.

Foto: Monika Silvet

Üldiselt olin meile appi tõtanud ministri jutuga päri, asjad päriselt liikusid ja oli näha tulemusi. Küll aga ei suuda ma siiani endale selgitada, miks ühel tavalisel laagrihommikul kogu päeva programm ja tegevused tühistati. Põhjenduseks oli liiga kuum ilm ning tegevuste läbiviimine ohtlik. Jah, oligi kuum, aga iga päev oli kuum ja see päev ei erinenud teistest mitte kuidagi. Kui eelmisel päeval sai programm toimuda, siis milleks me nüüd selle katkestame? Ja järgmisel päeval läks laager edasi nagu midagi poleks juhtunud. „Vabal“ päeval pidid noored ise tegevust leidma – mõne jaoks oli programmi ära jäämine kurb uudis, mõnda ei heidutanud see üldse. Oli võimalik aega veeta uute sõpradega ja üleüldse laagriala avastamist oli siiski veel palju.

Näiteks aitas vaba päeva sisustada rahvuste ala, kus suurematel kontingentidel olid tehtud oma riigi väljapanekud, mängud, viktoriinid. Sai tutvuda, õppida, rääkida, arutada. Ka meie leidsime aja, et rahvuste alalt läbi käia. Kõige meeldejäävam oli ilmselt Angola telk, kus kohalikud oma igapäevaseid majapidamisvahendeid tutvustasid. Pildil võib näha kohalike hambaharja (konksukujuline, keelepuhastajaga pulk, mille ots hõõrutakse katki tihedateks harjasteks), kammi ja traditsioonilisi auto rehvist valmistatud jalanõusid. Veel proovisime lassot heita, sõidutasime puidust laevukesi, panime kokku puslet ning mängisime erinevaid viguriga mänge.

Belgia telgi külastuseks võtsime eraldi hetke. Kinkisime Belgia korraldusmeeskonnas olnud Peterile Eesti kaelaräti, kuna tänu Peteri kingitusele olime enda kontingendile saanud suure hulga laagrimärke. Aitäh sulle selle eest! Rahvuste väljapanekute alal oli ka teine pool – toiduala. Suuremad ja usinamad riigid pakkusid raha eest ka oma traditsioonilisi roogasid. Ma ei ole suur magusasõber ning peale nädalat saunas telkimist, lõunapakikestest vaid magusaid (päriselt, harva kui lõunapakid midagi soolast sisaldasid) snäkke leides ja tohutut soola välja higistamist, olid nt Kanada friikartulid või Ungari langosid lausa i-me-li-sed! Veel maitsesime Korea jäätist ja kasutasime täisealistena õigust juua Saksamaa telgis külma alkoholivaba õlut.

Õhtud proovisime vaatamata igaöistele vähestele unetundidele veeta IST-de alal, kus õhtuti esinesid erinevad artistid, DJ-d, vahetati kaelarätte ja märke, mängiti kaarte ja lauatennist, veedeti lihtsalt oma uute sõpradega parimat aega. Tutvused ja sotsiaalne pool ongi minu meelest see, mis teeb Jamboreest Jamboree. Sa tajud päriselt kui heatahtlikud ja sõbralikud inimesed on, et meil kõigil on sarnane nägemus (vähemalt mingist osast maailma asjadest) ning päriselt ei ole vahet, milline sa oled või kust sa tuled – kõik on kõigi sõbrad. Peab tõdema, et Eesti märgid ja rätid olid väga populaarsed. Tihti tuldi küsima, kas teie olete need üksikud eestlased, ma olen teid mitu päeva otsinud! Mind üllatas, kui paljud tegelikult teadsid, mis on Eesti ja kus me kaardil umbkaudselt asume. Väikeste Ida/Põhja-Euroopa (olenevalt kellele sa oma päritolu selgitasid) kuulsustena suutsime kamba peale kokku koguda päris märkimisväärse hulga meie jaoks väga eksootilisi märke. Kaelarätte aga oli meil kaasas mõni üksik ning suurema osa ajast saime lihtsalt vastata „Sorry, I only have one.“ ning sellega asi piirdus.

Seal samas IST-de puhkealal istudes jõudis minuni info, et Inglismaa, laagri suurim kontingent oma 4500 osalejaga, otsustab laagrist lahkuda. Ma mäletan, et hetkega mu pilk klaasistus ning hakkasid voolama pisarad. Need ei olnud kurbusepisarad, vaid suur seesmine segadus. Olles vastutavas rollis suutsin ma mõelda vaid sellele, et midagi peab ju olema juhtunud, et nad sellise otsuse tegid. Kui raske saab olema omapead Koreas reisi jätkata, kui teid on kokku 4500 inimest! Ma mäletan, et tundsin end justkui nurka surutult. Kas olen midagi kahe silma vahele jätnud ja ka minu noortel pole laagris piisavalt turvaline, kas pean samuti hakkama hotelli otsima? Tundsin tohutut vastutust mõista, mis on sellise sammu taga ja kas peaksin minagi hakkama laagrist lahkumise mõtteid mõlgutama enne kui on liiga hilja?! Kuidas saab olla, et iga päevaga asjad paranevad ja mina näen arengut, aga keegi minust kogenum, targem ja palju suurema vastutuskoorma all on teinud otsuse lahkuda. Hiljem sain ma muidugi teada, mis olid erinevad põhjused lahkumiseks, kuid need pole praegu olulised. Oluline on see, et lõpuks polnud UK sugugi mitte ainus kontingent, kes laagrist enneaegselt lahkuda otsustas. Rahulikult asja läbi mõeldes tundus loomulik, et 4500 inimese eest vastutamine ja kõigi haldamine on kordades murederohkem kui oma 32 inimese vajaduste ja soovide eest seismine. Seetõttu tegin mina aga otsuse, et seni kuni minu pisikesel Eesti grupil on kõik kontrolli all, ei ole meil põhjust lahkuda. Samas olin siis juba suhtluses Eesti suursaadikuga Seoulis, et igaksjuhuks uurida maad – kas meil on tugi ja abi, kui selleks tekib vajadus. See riikide ära kukkumine ei paistnud üks hetk enam isegi murena, vaid raske möödunud nädala loomuliku järjena. Lahkujaid ei olnud palju, paar kontingenti, kuid mõtted liikusid päris mitmete seas.

Viimane avastamist täis päev laagris oli rahvuste päev. Sel päeval ei viidud läbi tavapärast laagri programmi, vaid igal salgal oli võimalus enda telkla juures teha oma kultuuriga seonduvaid mänge, tantse, laule, muid tegevusi – tutvustati oma kultuuri nii kuis osati. Meie noored pakkusid musta leiva snäkke, muidugi (sulanud) Kalevi komme, tantsiti Kaera-Jaani ning võeti aega naise kandmises. Ise jõudsin lisaks Eesti alale külastada Taani, Ukraina ja Fääri saarte gruppe. Nautisin tohutult Ukrainlaste energiat, kuid kõige põnevad lood kõlasid Fääri saarte telklast. Päeva lõpus tahtsime jõuda ka Kollase mereni, kuid kerge päikesepiste tõttu polnud me suutelised pikemalt enam päike lagipeas jalutama.

Järmise päeva hommikul oli tunda, et midagi on õhus. Igahommikune HoC-i koosolek lükati mitu tundi edasi. Mitu päeva juba hoiti kursis, et Jaapanist liigub Korea poole taifuun, kuid see võib enne meieni jõudmist lahtuda või hoopis suunda muuta. Küll aga selgus hilinenud koosolekul, et taifuun on võtnud kursi meie laagiala suunas. Evakuatsioon plaaniti järgmisele päevale ja eesmärk oli ühe päevaga evakueerida kogu laagriala – ca 40 000 inimest. Terve see päev rippusin telefoni otsas kõnesid tehes nii ESÜ juhatuse esimehe Ragnariga kui ka Eesti suursaatkonnaga Seoulis. Kuna laagris levis tollel hetkel juba minu andmetel neli viirust (kõhuviirus, kurguviirus, palavikuviirus ja koroonaviirus) ning evakuatsiooni sihtkohad ei olnud veel teada, siis oli minu suur hirm, et meid viiakse kuskile suurde spordisaali ja jääme sinna mitmeks päevaks mitmesajakesi tormilõksu, siis otsustasin otsida osalejate heaoluks ja viiruste vältimiseks paremat lahendust. Jõudsime isegi nii kaugele, et Seouli saatkond broneeris meile kohad hotelli Seoulis. Kahjuks ei saanud me suure ajavahe tõttu kindlustuselt nii kiirelt vastust ning viimasel hetkel loobusime broneeringust. Selleks hetkeks hakkas õnneks ka selguma, et meid viiakse hoopis kuskile Seouli lähistele ühielamu campusesse. Lükkasime hotelli põgenemise otsuse tegemise päeva võrra edasi, õnneks polnud selleks ka hiljem enam vajadust.

Veel oli sel päeval üheks väljakutseks osalistele ja ka Eestis olevatele lapsevanematele asja selgitada. Jah, me pakime asjad ja lahkume homme esimesel võimalusel. Ma ei tea, mis edasi saab ja milline on programm, kuid esimene samm on tormi eest evakueeruda. Noored olid uudist kuuldes kõik kurvad – alles olime laagri käima saanud, hakanud kliimaga harjuma, leidnud uued sõbrad ning nüüd peame kõik maha jätma. Sellest päevast ei mäleta ma muud, kui ühte pidevat fookuses olemist ja vaid tähtsamale kesekndumist. Mis lõbusad tegevused sel päeval tegelikult kogu selle segaduse ja teadmatuse kõrval toimusid – ma ei tea. Hilisööl sain alles magama ning hommikul vara oli juba äratus.

Noored evakueeriti laagrist päeva esimeses pooles, meie omad juba hommikul, ning IST ja CMT ala hakati evakueerima peale osaliste lahkumist. Laagrialalt sõitis sel päeval läbi üle 900 bussi ning kogu ala suudeti tühjaks teha (kui ma õigesti mäletan) ca 16h jooksul. Pean tõdema, et evakuatsiooniplaan oli koostatud päris tõhusalt. Noored olid juba campuses, tingimused väidetavalt väga head ning suursaadik ise käis samuti noortega campuses kohtumas ja uusi elutingimusi üle vaatamas. Tundsin tegelikult saatkonna poolt terve laagri vältel tugevat õlga ja abi! Meie ise jõudsime uude elupaika alles pimedas.

Meid ootas ees tuba, kus on konditsioneeri olemasolu! Tavapärased pesu – ja tualetitingimused tundusid peale 1,5 nädalat lausa luksusena. Evakuatsioon oli läinud õnneks ning kohati tundus see mulle lausa õnnistusena – minu noored on turvalises kohas, tingimused on paremad. Lõpuks oli avanemas ka meil, korraldusmeeskonnal, võimalus Koreas ringi käia ja tavapärase linnaeluga tutvuda. Ometi ärkasin hommikul enne äratuskella – konditsioneer oli öösel töö lõpetanud ning toas oli 34o, jälle!

Foto: Josep Martin Gurney

Meie campus asus Incheoni linnas, sealt metrooga Seouli jõudmine võttis ca 1,5h. Olime kokkuleppinud, et läheme Seouli Eesti saatkonda külla. Meile tutvustati värskelt valminud saatkonda, noored said küsida saadiku töö ja Korea kohta küsimusi, näidati kõigile avatud Eesti-teemalist näitust ja e-Residentsi tutvustavat Eesti tuba – ausalt öelda oli ruum nii Eesti-hõnguline, et tekkis kerge koduigatsus. Veel enne lahkumist andsid kaks meie noort saatkonnas ka skauditõotused ning tänasime ESÜ meenetega ka saatkonna töötajaid nende suure toe ja panuse eest.

Päev Seoulis jätkus Namsani mäe külastusega, skautidele oli õhutrammiga sõit tasuta. Imeline vaateplatvorm – andis aimduse Seouli olemusest ning paistsid ka linna ääristavad mäed. Märgata võis templeid, parke. Kõrgeid pilvelõhkujaid oli võrdlemisi vähe või vähemasti erines sellest, millise pildi olin peas enne reisi Seoulist endale mananud. Seejärel oli kõigil veidi vaba aega ning kogunesime taas campusesse naasmiseks. Õhtul oli võimalus külastada pisikest K-POP kontserti, et asendada seni edasilükatud kontserti. K-POP kontsert oli plaanipäraselt osa laagri programmist, kuid lükkus edasi esiteks kehvasti korraldatud avaürituse ja selle turvalisuse tõttu ning hiljem juba ka saabuva evakuatsioonijutu tõttu. Kontsert pidi nüüd aga toimuma suurel FIFA areenal koos lõputseremooniaga. Küll aga olid noorte lennupiletid ostetud nii, et lõputseremooniast pidid nad kahjuks ilma jääma (normaalse hinna ja reisipikkusega lennupileteid polnud võimalik lihtsalt meie soovitud kuupäevale soetada). Pisike K-POP kontsert oli seejuures hea võimalus kasvõi veidikenegi kohalikust pop-kultuurist osa saada. Mina sain campuses õhtuti mõnusalt Eesti pressi saadetud intervjuudele vastata ning kuulujutte kummutada – magamata ööd jätkusid ka campuses.

Järgmiseks päevaks proovisin noortele saada Incheoni linnatuuri, mida aga „halva“ ilma tõttu ei korraldatud. Kohalikud väitisid, et nende kandis on torm tavaliselt tugev ja tegevusi homseks ei korraldata. Noortel oli võimalik siis vaba aega Incheoni linnas nautida kuni lõunani, sest hiljem lubas juba tormi. Kas torm saabus või mitte, seda ei oska ma öelda, sest  meile paistis see lihtsalt natuke vihmase päevana – olime ju ka taifuuni keskmest eemal. Suhkrust meie osalised ei olnud ning väike vihm kedagi ei seganud, noored said seetõttu ka ülejäänud päeva linnas kolamiseks vabaks. Õhtul toimus meie campuses asuvate riikide kultuuride õhtu. Eestlased said vist ühe suurimatest aplausidest – esitati suures auditooriumis „Mesipuud“. „Mesipuud“ olid nad juba terve reisi vältel harjutanud, kogu aeg ümisenud ja sellest oli saanud justkui nende laagrilaul.

11. augustisse oli planeeritud lõputseremoonia. Olgugi, et laager lagunes kogu riigi peale laiali, toodi kogu seltskond veel ühiseks viimaseks elamuseks kokku. Meie noored ja salgajuhid hakkasid sel õhtul kodu poole lendama, kuid korraldusmeeskond jäi veel paariks päevaks Seouli (laagri tavapärasel toimumisel oleksime osalnud järellaagris ja laagripaiga korrastuse ja lõpetamisega). Seetõttu õnnestus meil ka uhkel lõputseremooninal osaleda. Kui avaüritusel ei olnud tajutav, kui palju meid tegelikult koos oli, siis lõputeremoonial suurel jalgpalliareenal istudes ja nähes, et kogu staadion täitus vaid laagrilistega, jäi suu korraks lahti küll. K-POP kontserdil esines üle 10 erineva grupi ja show pealt küll raha kokku ei hoitud. See oli ikka korralik kontsert ilutulestiku, valgus-show, leegimasinate ja tossupilvedega. Kõigile osalejatele jagati kaasaelamiseks ka värvilised vilkuvad tulukesed (nägid välja nagu võlukepikesed) ning pimeduses vilkus kogu staadion värvilistes tuledes.

Oma viimase täispika päeva viibisime Seoulis kolades ja meil õnnestus ka viimaseks ööks campusest Seouli kolida. Käisime templis, kus jällegi skautlikud tutvused meile tasuta sissepääsu tagasid. Kolasime rahvusmuuseumis ja meisterdasime ise traditisoonilise lehviku, sõime tänavatoitu (või siis üritasime süüa, kuna toit oli väga vürtsikas). Pärastlõunal puhkasime pooltunnikese hotelli keldrikorrusel mullivannis ja sättisime siis end valmis, et laagris tutvutud USA sõpradega õhtusööki sööma minna. Kohtusime ühes mõnusas restoranis ning sõime traditsioonilist korea BBQ-d. Kõik oli nii üübermaitsev. Jutustasime mitu tundi, jalutasime mööda pisikestest poodidest ja kioskitest. Õhtune elu linnas oli võrdlemisi rahulik. Hüvastijätt aga oodatust emotsionaalsem. Kõiki osalisi seob see ühine kogemus ja ükskõik kui detailselt kõik ka kirja panna, ei saa keegi kunagi päriselt aimu, millest tegelikult osa olime, mida läbi elasime ja mis emotsioonid selle kahe ja poole (või ka eelneva poole aasta korralduse jooksul) meist läbi voolasid.

Viimasel hommikul seiklesime rongiga lennujaama, taaskord seljakotid seljas ja kõhu peal väiksem kott. Terve lennujaam oli täis skaute, kes koju suundusid. Tagasilennul ei maganud ma vist isegi mitte ühte tundi ka. Peale pikki lende maandusime Riias. Siis ei jõudnud mulle veel kohale, mis seiklusest ja tohuvabohust me äsja naasime – või tegelikult pole see mulle siiani täielikult kohale jõudnud. Kuidas ma seda kõike nüüd tuttavatele kirjeldama peaks?! Oli ju olnud nii stressirohke ja väsitav, emotsionaalne ja õlul kogu aeg palju vastutust. Ometigi suutsin ma tagasi mõeldes tunda ainult ülevaid ja positiivseid emotsioone. Mõelda vaid – ära tegime! Enne laagrit ei tundund ma Elo ega Gerlit, kuid kaks nädalat peadpidi koos olles ja kõike seda koos läbi elades, ei tunne ma, et oleks enam midagi mida nendega koos teha ei tahaks või mingil teemal jutustada ei oskaks.

Nii palju sai kirja ja nii palju jäi ka ütlemata. Õppisin sellest kogemusest kindlasti väga palju ja arvan, et see on üks pingelisemaid ja suuremaid projekte, mida olen kunagi eest vedada saanud. See oli raske, kuid samas uskumatult nauditav –  ma ei vahetaks seda kogemust ühegi teise vastu.

See on õpetlik lugu sellest, kuidas skaut on tõepoolest alati kõigeks valmis ning selline muutlik seiklus ongi just meile kõige sobilikum – sest skaut saab alati hakkama. Minu jaoks on skautlus lihtsalt elustiil, mis ülistab seiklust, häid sõpru, keskkonnahoidu ja isiklikku arengut ja seda kõike see kogemus ka oli. Osalejatega rääkisin nende kogemusest samuti ja julgen 99% enesekindlusega öelda, et kõik nautisid laagrit ja sellest on saanud unustamatu tempel nende eludes. Ja kui saaks, teeks ikka uuesti. Aitäh mu nublud, salgajuhid, CMT ja IST!

Kristi reisi toetas Rae vald, Kodanikuühiskonna Sihtkapital SA ja Eesti Skautide Ühing. Osalejate reisi panustasid Nevi OÜ, Eesti Skautide Ühing, Belgia skaut Peter Vande Loock. Suur tänu sujuva koostöö eest CWT Estonia reisibüroo ja Eesti saatkond Seoulis.

-Kristi Kajasalu, Eesti kontingendi juht 25. Maailmajamboreel Lõuna-Koreas

Artikkel avaldati 5.10.2023.