Noortekogu – kord noor, alati noor

Reede õhtul pärast osalejate saabumist toimus kiire tutvumine, mille käigus saime teada nii mõndagi põnevat oma kaaslaste kohta – näiteks kõlasid vastused küsimustele „Kui sind mürgitataks ja sa langeksid igavesse unne, siis mis oleks see, mis sind üles ärataks?” ja „Mis on kõige veidram asi mida oled suhu pannud ja miks see sinna sattus?”. Kui jää oli lõhutud, seadsime oma sammud Türi järve randa lõkkeõhtut pidama. Veedetud sai tore õhtu lõkkelaulude saatel end tulekolde ääres soojendades. Kohalikku rahvast sai võib-olla natuke ka hirmutatud järve pimedusest kostuvate „u-le-le” hüüetega. Õhtu lõppes lummavate onu Remuse juttude saatel. 

Tegus õhtune programm algas elamusterohke improtöötoaga, kus õppisime end vabaks laskma ja andma edasi lugusid. Improtöötuba viis läbi üks ja ainus – Toivo. Tegevused jätkusid külma ja pimeda Türi peal öömänguga. Õhtu lõpetas aga nähtus, mida pole Noortekogul veel varem kohatud – simman. Õhtust tantsutamist viisid läbi Merru ja Aarto, kes suutsid ka võhikud panna muusikaga samas rütmis keerlema. Pärimusmuusika saatel keerutasid ka kellaseierid ning peagi oligi aeg magama minna. Siiski leidis nii mõnigi ennast öösel köögist toidujääke hävitamas ning lauluviise üles kerimas.