Kaheksateist õppetundi Väikesaarelt - Eesti Skautide Ühing

Kolme lapse emana, kelle kaks võsukest alustasid paar aastat tagasi skautlemise teekonda, on mul tekkinud praktiline vajadus skautide ettevõtmistest rohkem teada ning endalgi laste toetamiseks praktilisi oskusi õppida. Tunnistan, et olen pigem ettevaatlik ega kiirusta uutesse olukordadesse hurraaga sisse hüppama ning käin ja katsun maad pigem pikalt ja põhjalikult, enne kui päris jala peale toetan. 

2019. aasta Jüripäeva vabatahtlikuna astusin aga suurema sammu, kui olin osanud oodata- endalegi üllatuseks avastasin mõned kuud hiljem, et registreerin end skaudijuhtide „Väikesaare“ üritusele, mis leidis aset 16. kuni 18. august Muhu saarel Sika puhketalus.

Muhu saar on seni olnud minu jaoks avastamata pind. Pigem on ta olnud mõned kilomeetrid silmailu autoaknast enne Saaremaale maabumist. Tunnen, et enne Muhu saare võlude ja saarele kokku jõudnud skaudijuhtide tegemiste avastamisteekonna kirjeldamist pean natukene kirjutama, kuidas teekond väikesele saarele alguse sai.

Minu jaoks algas seiklus Tallinnast, kus alustasin teekonda Virtsu sadama suunas kolme uue tuttavaga. Kuna noored skaudijuhid olid minu jaoks võõrad ning mul puudus igasugune teadmine ja ettekujutus, millise seltskonnaga ma poolteist tundi ühes autos sõidan, siis otsustasin mitte üle mõelda ega liialt planeerida, vaid kulgeda loomulikus rütmis ning jälgida, milliseid kogemusi seni tundmata maailm ja selles kasvanud eeskujud mulle kingivad. 

Põnev äratundmine tekkis esimese päris puudutuse saamisel- esimest korda, kui vaatad võõrastesse silmadesse ja tunned ära juba läbi elatud seiklused, mis pilgule eelnesid. Et kokku saada, tuli ületada takistusi ja vahemaid, kuna võõras linnas võõrad hinged kipuvad üksteisest esialgu mööda vaatama. Kui lõpuks õiged inimesed õiges kohas kokku saavad, et liikuda ühtse eesmärgi poole, ei saagi midagi muud kokkusaamisest välja areneda, kui õpetlik ja meeliülendav seiklus. 

Minu esimene õppetund „Väikesaare“ üritusest oli „Balti jaam on kõige tuntum kokkusaamispaik inimestele, kes ei ela Tallinnas“. 

Teine õppetund tabas mind autosõidul Virtsu, kus avastasin end kolme noore skaudijuhiga olukorrast, kus hea huumor ning avatud meel treenisid nii lihaseid kui ka vaimu- „126 km autosõitu ilusa ilma ja siiraste, avatud inimestega loob julguse usaldada tundmatuid olukordi“.

Kolmas õppetund oli praamile autopileti ostmine. Pilet sai küll ostetud eelmisel õhtul palju hilisemale praamile, kuid „elavasse järjekorda õigel ajal jõudes soosivad tuuled ka ebaõnnestunud valikuid“.

Enne, kui üldse Sika puhketalu väravaid nägema hakkasime, olin mina kolme õppetunni võrra rikkam, kõhulihased ja nägu naerust krampis ning mul oli autos kolm naerusuist uut tuttavat.

Autost välja astudes terendas peas informatsioon, et oleks vaja telk üles panna, vist kohe varsti algab õhtusöök ning kindlasti toimub pärast mingi selline aukartust äratav asi nagu „Programm“. Nii kui sain mõtted ära mõeldud, märkasin, et kellelgi on telk juba üleval. Tundus, et ei peagi hakkama väga pead murdma, kuhu enda oma üles panna, sest kogenenumad juba olid suutnud ühe edukalt üles panna. Kuigi telki ennast polnud üldse raske kokku panna, siis vaiasid ikka andis muru all peidus olnud kivide vahele suruda. Neljas õppetund: “Kui jõudu väga pole, võta väike haamer kaasa!“

Kui esimesed Muhu saare tuuleiilid olid autoaurud kõrvade vahel metsa puhunud, märkasin päris mitmeid naeratavaid ja juba mõttes tervitavaid nägusid. Esialgu tundus, et võõraid on rohkem, kuid kui juba kallistused vastu tulid, siis tekkis tunne, et ju ikka on kõik lõpuks tuttavad.

Ka söögitoimkonnas olid tuttavad näod Tartu Skautide ja Gaidide Malevast. Toit oli üli-maitsev, kasvanud seltskond laua taga sotsialiseerus säravalt ning tekkis tunne nagu oleks liige suurest sõbralikust perekonnast.

Ehk oleks me kõik jäänudki sinna laua taha hiliste õhtutundideni, kui poleks meelde tulnud, et üks „Programm“ ka ootab veel päevakavas. Söögilaua tagant suundusime võrratu ilma ja loodusiluga kostitatud puhketalu õuele. Algasid tutvumismängud. Kuigi söögilaua taga sai juba üksteisega põgusalt tutvutud, oli võimalik õppida ka ära nimed, mis nägudega kokku käisid. Pean tunnistama, et nimi koos individuaalse liikumise/liigutusega jääb tõesti väga hästi meelde. Kuna mul on raskusi nägude ja nimede kiire meenutamisega, siis võiks täitsa praktiseerida individuaalse liigutuse tervitust.

Reede õhtune kõige raskem katsumus oli minu jaoks improvisatsiooni mäng, kus anti teema ning pidi olema loov. Valdav osa skaudijuhte paistis ülesannetega mänglevalt hakkama saavat, mis omakorda tekitas äratundmisrõõmulist lootust, et mul on võimalik ka sellele tasemele areneda, kui alustatud teekonnal kauem püsida otsustan. Ehk sellest minu jaoks esimesest päevast saarel raskeimaks osutunud tegevusest jääb meelde ka üks armsaks saanud mälestus tegevuskaaslase loomingulisusest, kes täpselt samas vormis esitas „Sünnitusel verd nähes minestanud isa“ „Viineripakist välja kukkunud põrandal lebav kiles viiner“ ja „Lõkkest välja veerenud puuhalg“.

Osaliselt ehk saan siit kirja panna enda jaoks viienda õppetunni: “Vahel on mitmel oma olemuselt erineval ülesandel ja probleemil täiesti üheselt teostatav lahendus“.

Pärast isiklikumaid tutvumisi avanes kohalviibijatel võimalus kuulata muljeid Maailmajamboree telgitagustest USA-s (Ragnari kogemustest) ja võrdluseks Charnwoodi rahvusvahelise laagri kogemusest (läbi Jaani meenutuste) skaudijuhina Inglismaal. Emana tekkis mul suur tahtmine küsida rohkem ja teada rohkem, et saada mitmekülgsema informatiivsusega pilt keskkondadest, kuhu tulevikus oma lapsi sooviks osalema saata ja ehk ka ise osa võtta. Sain aktuaalse ülevaate väärtustest ja kogemustest, mida tänapäeva ühiskondlik kultuur ja skautlus omavahel ühendavad. Tekkis ideid, milliseid skautlike väärtusi ja praktilisi kogemusi ehk isegi sooviks kunagi skautlikel üritustel kogeda ja tunnetada või millest mu oma lapsed võiksid osa saada. Kindlasti sooviksin kogemuste jagajatega kunagi taas vestlusringi sattuda, et saada detailsemat ülevaadet.

Kuues õppetund: „Jagatud kogemused rikastavad maailmavaadet ning loovad uusi võimalusi uuteks ja paremateks kogemusteks.“

Esimese päeva õhtu suursündmuseks kujunes uue skaudi vastuvõtmine omade sekka skauditõotusega andmisega öises rannas. Suurelt pilvede tagant kumav kuu ja vapralt leeki hoidvad tõrvikud valgust näitamas algas uus seiklus. Isegi meri muutus tuulevaikseks, et kuulda tõotust, mis arvatavasti igaveseks skaute liitma jääb. Vaikne hetk, mis kasvab kuulamiseks. 

Rannast tagasijõudnuna veetsid kangemad skautlejad hilise öötunnini mõnusalt aega jutustades, kogemusi jagades ja mänge mängides. Algajana ma ise nii kaua vastu ei pidanud ning lõpetasin esimese päeva saarel lapseliku öörahu piires selge tähistaeva all telgis. Seitsmes õppetund: “Ka võõrsil olles kuula oma keha ning jaga energiaressursse ennetavalt!“

Magada üksinda telgis, kohas, kus sa pole varem viibinud, oli omalaadset meelerahu pakkuv kogemus. Teadmine, et ümberringi on müürid ja läheduses skautluseeksperte rohkem, kui kahel käel sõrmi, andis turvalise ja sügava une. 100% skaudikogemuseks veel ei julge oma kogemust hinnata, kuid kaheksandaks õppetunniks võiks pidada, et „ka pisikesed tutvustavad sammud on liikumine täisväärtuslikema õppetundide ja teadmiste suunas“. 

Olin laupäeva hommikul üks varasemaid päevatervitajaid. Limiteeritud liiklus võimaldas eelmise päeva õhtul avastamata jäänud valduste piire iseseisvalt kombata ning vaadata piiridest kaugemale linnamelust puutumatu looduse poole. Muhu saare hommikune hingus äratas mälusoppides meenutusi looduse kulgemise võludest ning lummas oma vaikse elurütmiga piisavalt, et endale leida hetked selles istuda ja hingata koos energiaga, mis mind ümbritses. Ideaalsemalt ei saakski üks laupäev alata. Üheksas õppetund: “Loodus hingab ja mäletab koos inimesega- ka sellisega, kes ise enam loodust ei mäleta“.

Üllatusena aga jätkus päev samaväärsete puudutustega õhtuni välja. Hommikusöögilauas jätkusid eelmisel päeval poolelijäänud jutud ning juhatati sisse uute seikluste päevakord. Jäin mitmelgi korral imemaitsvat hommikusööki nautides (Siinkohal pean kohe ära märkima, et iga suutäis sellel kogemusel oli nautlemine omaette. Rikkalikumat tervitust kehale sellisel üritusel ei oleks suutnud ettegi kujutada. Ma küll otseselt ei oodanud Väikesaare üritusel vastavat kogemust, kuid skautlusega seostub mul aegajalt meenutustes võimalus süüa vähemalt üheks toidukorraks näiteks käbi või vaklasid- ekstreemne ellujäämine metsas limiteeritud võimalustega. Saadud maitseelamuste ampluaa tekitas õnneks traumade asemel soovi kogetut korrata.) mõtlikult vaatlema inimesi ja omavahelisi suhtlemisi ning avastasin, et kõik inimesed kogu aeg naeratasid ja ka rõõmsad naerulaginad istutasid end juba varahommiku end nii mõnegi hinge. 

Teadsin, et pärast hommikusööki suundume kanuuretkele merevetesse. Kuulasin kogenumate nõuandeid panna selga riided, mis kuivavad ruttu või võtta vahetuseks kaasa riided, sest märjaks saama pidid igal juhul kõik- vähemalt tekkis minul kuuldu põhjal kindel ootus. Tundus, et üks kanuu läheb retke jooksul kindlasti ümber. Kõrvad kikkis püüdsin aru saada, mis on vahet kanuusõidul jõevetes ja merel. Peagi mõistsin, et ega oodatud teadmised mind väga ei rikastaks, sest ma polnud veel selleks hetkeks oma elus kanuusse istudagi jõudnud. Veel vähem käinud kuskil aerutamas ega sõudmas. 

Kümnes õppetund: “Hommikusöögi lauast tuleb parim ettevalmistus päevaks, kui märkad kuulata!“

Retke alguspunktis ootas meid juba muheda olemisega naeratav retkejuht, kes jagas esmaseid vahendite kasutamise võtteid ja nõuandeid ohutumaks sõiduks. Õnneliku juhuse tõttu istusin kanuusse juba varasemalt sarnaseid liikluskogemusi saanud optimismist pakatava neiuga. Ma arvan, et ta tegi mu selja taga vist päris pädevat tööd, sest ma enamus ajast polnud kindel oma liikumisvõtete produktiivsuses, kuid me jõudsime merevees edasi üpriski sujuvas tempos ning retke lõppu jõudes ei olnud kanuu ümber läinud ega olnud tuvastatavad mereveest märjad kehakatted, mida retke alguses pidasin lubadusteks, mis kindlasti täidetakse. Kogu tegevuse käigus sai isegi jutustada ja muljeid jagada, nautida vaadet merele, merelt maismaale ja taevasse. Ilm ja muud looduselemendid tegid hämmastavat koostööd ning väike vestluspeatus Muhu saare inimeste tegemistest maismaapinnal keset meretuuli kosutas ja väsitas samaaegsel nii keha kui ka meeli. Ja mida üllatust – umbes kaks ja pool tundi pärast sõudmist suudavad skaudijuhid veel kuskil pool tundi täitsa lõpuni laulda nägu naerul ja kehahoiak reibas.

Üheteistkümnes õppetund: „Olen hakanud kahtlustama, et skautluse oskus looduses ellu jääda ja seal ka elamist nautida ei ole õpitav oskus, vaid mingi sünnipärane eelisseisund!  Nii sujuvalt ei saa kõik kulgeda!? Või teisest küljest- skaudid ei ole just kõige tavapärasemad inimesed.“

Pärast füüsilist pingutust suundus seltskond Koguva sadamas asuvasse muhedasse sadamarestosse Noodakuur. Avanes võimalus kalandusmuuseumis ringi vaadata ning sadama valdusi uudistada.

Noodakuuri menüü kostitas meid kolmekäigulise toidukorraga, mis omakorda rikastas pooleliolnud seiklust põnevate kogemustega. Suitsutatud kala (minu puhul üldse oskuslikult valmistatud kala) lõhnad panid juba eemalt suu vett jooksma ning sai taldrikult kiiremini otsa, kui selle lauda jõudmine aset leidis. Seda kohalikku hõrgutist soovitaks iseendal ikka ja jälle uue Noodakuuriga kohtumise hetkel veelkord järele proovida. Põhiroaks valitud isevalmistatud vorstid oli minu jaoks veidi võõrastav kogemus. Ei meenunud, et oleks midagi sarnast varem söönud. Sedasorti uudsuste puhul tekib minus vahel kahtlus, kas ikka söön õiget asja. Pean tunnistama, et seedehäireid hilisemalt ei tekkinud, seega keha tunnistas kogu toiduelamuse tervisele mitte ohtlikuks. Kui vorstid oli eelnevalt iseendas küsimusi tekitav poleemika, siis magustoiduni jõudes kerkis kulm enne lusika suhu pistmist üsna kõrgele- vähemalt üks kulmudest. Keerulise, mitte meelde jäänud nime taga peitis ennast kartulipuder magusas kastmes. Söögilauas kerkis arutelu, kuidas võinuks tulla pähe idee kartulipudrust valmistada magustoit? Võimalik, et olin toiduelamusest nii üllatunud, et ei suutnud vastata enam kuidas-küsimustele. Tundus võimatu missioonina tulla säärase kombinatsiooni peale. Inimesed on ikka leidlikud olevused!

Kokkuvõtvalt kaheteistkümnendaks õppetunniks: „Kes riskib maitsta, see võib üllatuda!“

Keha treenitud ja toidetud, vaim rikastatud ja motiveeritud suundus meie endiselt rõõmsatujusõiduvees kulgev seltskond lähedalasuvasse Muhu muuseumisse. Hästi hoitud Tooma talu kompleks pakkus uudistamiseks mitmekesiseid eksponaate, mis tutvustavad kunagist taluelu mitmekülgsust järeltulevatele põlvkondadele ja nostalgilisi meenutusi põlvkondadele, kes ehk isegi taluelu maitset tunda on saanud. Nii minugi hingesoppidest kiikas välja laps, kes veel mäletab taluelu võlusid ja valusid isiklikest kogemustest ning äratundmisrõõmu jätkub arvatavasti veel tükiks ajaks. Paratamatult pean meeldetuletuseks ära märkima, et taluelu juhtiv hoonete sisekujundus ja paigutus oli ühtaegu funktsionaalselt läbi mõeldud kui ka suunatud kestma järeltulevatele põlvkondadele. Ise hingega tehtud, hingega kasutatud/juhitud ja hoitud, hoole ning armastusega uuele põlvkonnale edasi antud. 

Minu isiklikku huvi äratas ja köitis suveköök. Paratamatult tekkis soov analüüsida, kuidas sealsed esemed, mis teenindasid kunagi köögitarvetena igapäevaelu toetamist, leiaks kasutust tänapäevases argipäeva keskkonnas. Vaadeldes erinevaid esemeid ja meenutades, mida milleks kunagi kasutati, pidin paratamatult endale tunnistama, et nii mitmedki eneseteenindamisevõtted on unustuste hõlma hakanud vajuma. Arvatavasti vajaks koolitust, kuidas midagi kasutada ja miks.

Üheks küsimusi tekitavaks hooneosaks osutus lambasaun. Arutlusest käis läbi mõttesähvatus, et kas kunagi käidi koos lammastega saunas või oli see lihtsalt saun, mida tihti ei rakendatud pesemisprotseduurideks ning leidis ooteajal kasutust lammaste elamispinnana? Vastuseid me seekord ei otsinud, kuid ehk jääb järgmiseks korraks meelde välja selgitada, miks selline vahva nimi saunal on. Muuseumi territooriumilt leidsime üles ka ostlemisvõimaluse, mis pakkus koju kaasa ostmiseks Muhu enda inimeste kätega loodud käsitööd. Tunnistan, et seal leidus naisterahva jaoks nii mõndagi, mida oli soov koju hingesoojust hoidma soetada.

Mööda vaikseid saare radasid sammudes jõudsime kiigata ka vana Kolgata küla koolimaja. Väike, armas ja hubane maja tundus olevat kunagi koduks ka õpetajale, kelle elutingimused joondusid välja tagasihoidlikest, kuid eesmärgipärastest sisustuselementidest. Väike maja kutsus ennastki väikekooliõpetajana tundma ning hinges tekkis kiusatus sellistes tingimustes elamist ja õpetamist järele proovima. Väike pink koolimaja koduses sisehoovis istus nagu lohutus lapsepõlvest, mida korduvalt emmata sooviks. Eestlaste seas tuntud Muhu rahvariiete mustrid ootasid näitusena kontorihoones, kus seisid kõrvuti riietumiskunsti uus ja vana mood. Asjahuvilistele kindlasti mõnus vahepala.

Minu kolmeteistkümnes õppetund Väikesaare kogemusest oli „Minevikku tasub tunda - mälestused rikastavad tulevikku!“ 

Ekslikult arvasin, et muuseumikülastusega tõmmatakse seiklusrohke päeva tegevused tagasi ööbimiskoha suunas. Tuli aga välja, et Muhu saarel on peidus palju loodusimesid, mida vist ise ei oleks osanud otsima minnagi. Kogu ürituse organiseerijad lõid mu ausalt öeldes pahviks. Kõndides või seistes kõikides peatuspaikades, mida püüdsime kiirelt autodega Muhu teedel orienteerudes puudutada, püüdsin luua mälestusi millestki, mida vist sõnadega kirjeldada polegi võimalik. On hetki, mil tead, et puudutad elu ja elu puudutab vastu. Iga riivavgi puudutus sellistes kohtades tundub ülioluline ning soov mitte ühtegi neist endast mööda lasta tarretab aja. Üks tugevaimaid reaktsioone esile toova kohana julgen nimetada ära Üügu panga. Sinna peab lihtsalt ise minema, et mõista, mis seal on.

Neljateistkümnes õppetund: “Paus liikumises võib osutuda suurimaks edasiminekuks!“

Üllatusi väikesaarel jätkus hilistesse õhtutundidesse. Olles tagasi Sika talus, nautides taaskord hõrgutavad õhtusööki sai kuulda ja näha aia taha toimetama saabunud hobuste karja. Elevus külalistest kasvas peagi sotsialiseerumiseks skaudijuhtide ja hobuste vahel. Looduse kutse oli laupäeva õhtuks kõigile naha vahele pugenud ning isegi õhtune saun ei suutnud seda hea leiliga välja ehmatada. Seiklused ja suhtlemised ei kippunud kuidagi vaibuma. Kuigi mina vajusin mingi hetk oma väikese telgi turvalisse kaisutusse, leidus mitmeid julgeid, kes ka öösel neljajalgsete uute sõpradega jutustamas käisid ja neile jutustati kõvahäälselt ka vastu.

Viieteistkümnes õppetund: „Enne, kui jõuad oodata millegi lõppu, algab uus algus – aina uuesti ja uuesti! Eluringil on kombeks olla katkematu ja järjepidev.“

Arvestades laupäeva tegevuskava tihedust ja kõiki kogemusi ja õppetunde, mis said mälestustena rakumälusse kogutud, olin kindel, et ega see keha infokogusele hommikuks vastu ei pea ja kahel jalal seismine, veel vähem liikumine, pühapäeval telgist väljumisel ei õnnestu. Alati ei lähe kõik ootuspäraselt – paistis, et vastupidavust siiski kehas eksisteeris. 

Pühapäeva hommikul telgist välja astudes ja loodusele tere öeldes teadvustasin kuueteistkümnenda õppetunni: „Hea organiseeritus on ellujäämise alustala!“

Ürituse viimaseks kontaktiks aktiivse Muhuga oli plaanitud Muhu seikluspark. Ettevalmistavalt täideti kehad hea-paremaga ning valmistati ette lõunasöök. Enne eesmärgile suundumist pakkisid aktivistid oma telgid ja laagrid ühiselt kokku. Ühtaegu meenutas tegevus skautluse tõdedest kinni pidamist, mille kohaselt skaut jätab endast maha korras laagriplatsi. Tundus, nagu oleks neil päevil harjutanud läbi osaliselt skaudioskusi viisidel, mille peale ei oleks iseseisvalt vast tulnudki.

Lühikese aja vältel toimus seitsmeteistkümnes õppetund: „Tegevuspõhiselt eesmärgile suunatud koostöö viib alati sihile ja veel kaugemalegi.“

Seikluspargi väljakutse sai läbitud väiksemas mahus, kui radadele minnes ootasin, kuid suuremalt, kui oleksin osanud arvata. Tundub, et kõrguse kartusega hakkama saamine on võimalik, kui leida keskendumispunkt ja praktiliselt toimvad takistuste ületamise võtted. Eriti kasutades neid võimalikult korrapäraselt. Kui ma laupäeva õhtul arvasin, et suurim väljakutse on improviseerimine (mis ka praegusel hetkel ajusoppides kisendab, et vahet pole, mida sa nüüd kirjutad, see on ikkagi raskeim väljakutse skaudijuhtide kokkusaamisest), tundus viimaseks päevaks rajal seistes, et hetkel suurimat takistuste rada endale annab välja mõtelda. Juba kolmandaks päevaks tuttvaks saanud kaaslaste näol leidsin nii mõneski hirmsana tundunud olukorras motivatsiooni edasi minna ja keskenduda hetkele, kus parasjagu olen. Just hetkes olemine tundus reedel saarele jõudes olevat üks raskusi tekitavamaid katsumusi igapäevaelus üldse ning kõrguskartusega koos üleval köite vahel väikeseid kaalutletud samme tehes tuli meelde, mida hetke mõiste oma olemuselt reaalselt tähendab. 

Kaheksateistkümnes õppetund: „Õiged inimesed on motivatsiooniks leidmaks enda sees inspiratsiooni ületamaks võimatuna näivaid hetki.“

Tagasitee Muhu saarelt Tallinnasse veetsin seltskonnas, millega saarele sõitsin. Uskumatu, aga ka väsinuna suutis see seltskond luua teekonna lõppu tunde, nagu teekond oleks alles alanud. Paratamatult tundus see kogu teekond uskumatu ja ma mõtlen, kas ma mäletan ikka õigesti. Oli see kõik päriselt? 

Paratamatult meenutan koosveedetud hetki ja inimesi ning mõtlen, et ehk olin ma päriselt, tõeliselt õigel ajal, õiges kohas, õigete inimestega ning tegin õigeid asju. Tulevikule mõeldes tunnen, et soovin oma lastele sarnaseid kogemusi, õppetunde ja puudutusi nagu ise sellel kiirelt möödunud nädalavahetusel kingituseks sain. Kindlasti sooviks õppida ka ise sääraseid kogemusi, õppetunde ja puudutusi edasi andma. Ilma ühegi ootuseta oli Väikesaare üritus minu jaoks seiklus, mida soovitaks kõigile. Mina võtsin koju kaasa palju mälestusi ja kogemusi ning kaheksateist õppetundi.

 

Mariann Paas 
Lipkonnast Ilves