Esmakordselt toimus skautide Ellujäämismatk! - Eesti Skautide Ühing

9.-10.veebruaril 2019 toimus esmakordselt Vääna külas öine talvematk nimega Ellujäämismatk. Matka start ja finiš olid Vääna Seltsimajas. Ellujäämismatk oli suunatud skautidele alates vanemskaudieast. Matkal sai nautida vihmast Eesti talve ja pilvist ilma, mis tegi nähtavuse lühikeseks. Osalejad läbisid matka kuues meeskonnas, milles oli kolm kuni viis liiget. Matka keskmine pikkus oli 48,5 km. Matk algas laupäeval kell 20:00 õhtusöögiga ja kell 21:00 alustasid esimesed meeskonnad matka läbimist. Viimane meeskond lõpetas pühapäeval kell 12:00, kolm tundi hiljem planeeritust. Kui kõik meeskonnad olid finišeerunud ja hommikusöögi söönud algas võitja autasustamine. 

Natukene ka esimese koha pälvinud meeskonna Vanad Tarvad muljeid ürituselt:

2018. aasta sügisel saime teada, et ESÜ korraldab esimest korda Ellujäämismatka. Otsustasime et „nui neljaks“, aga meie skaudid osalevad sellel üritusel. Komplekteerisime pundi, mis koosnes skaudijuhtidest, kodutütrest ja skaudisõbrast - paras vanade „pässide“ punt. Punt komplekteeritud jäi oodata ürituse toimumist. Ootasime külma, unetut, talvist ja väga rasket ellujäämist

Pärtel: „Ilma kopratammita oleks küll natuke nürim olnud ja oleks võibolla pidanud kusagil tempot tegema hakkama. Praegu vist jooksis kõik sedasi täpselt kõnnitempos ja me ei lasknud võistlusaega ka niisama magamisega raisku." 

Maša: „Mõnus olemine, mõnusa pundiga! Teinekordki läheks nendega metsa!“

Kuldar: „ Tunnistan ausalt, minu jaoks oli see suur ellujäämine! Eelmisel päeval olin vigastanud hüppeliigest, aga kuna Andres väga tahtis et ma rajale tuleksin - läksin. Kuni kolmanda punktini oli kõik tore, aga lumes sumpamine ja jää peal liuglemine oli oma töö teinud. Peale kolmandat punkti jätsin matka pooleni ja ülejäänud aja veetsin oma punases audis, oodates Pässe finišisse!“

Andres: „Minu tänusõnad kuuluvad kopraperele, kes õnneks olid ehitanud tammi ojakesele, sest muidu oleks pidanud me jääkülmas vees väikse supluse läbi viima ja pärast seda oleksime kindlasti elustamist vajanud või meie jaoks oleks pidanud korraldama päästeoperatsiooni. Kui me metsast välja kahlasime (peale esimese punkti kustutamist punktide nimekirjast) ja kuskil eemal tulukest märkasime, arvasime, et see teine punkt on meil kohe kohe hõivatud, aga oh õnnetust - meie ees voolas ojake, mille laius oli selline, et üle ei hüppa ja vasakule ning paremale vaadates me ühtki purret ka ei näinud."  

Esimene punkt - Seoses ilmaolude kriitilise seisuga punkti ei toimunud.

Teine punkt - Enne punkti jõudmist jõe ületamine kopratammi abil. Punktis oli ülesandeks neli sõlme: seasõrg, liuglev aas, surmasõlm ja kalamehesõlm.

Siin läks käiku ka meie hüüdlause: „Jätkame sealt, kus pooleli jäime….“

Teisest punkti kolmandasse oli vist selle matka kõige hullem, vahepeal oli tunne et liivaterad lendavad vastu nägu, oli väga külm ja märg tunne.

Kolmas punkt - Loomade jäljed. 

Siit alates hakkas õudus, olime kui „lehmad libedal jääl“ - hea et luud ja kondid terveks jäid! :)

Neljas punkt - hädasignaali saatmine. Kolm pikka, kolm lühikest, kolm pikka kriipsu lumele ja loodame, et meid leitakse.

Viies punkt - Supi valmistamine.

Kuues punkt - Vibuga laskmine. 

Seitsmes punkt - Poiss oli puu otsa roninud ja justkui ubin maha potsatanud, tulemuseks lahtine luumurd. Mis teha? Eks ikka 112!

Kaheksas punkt - Vaatan juba eemalt et mingi onn, kui kaugel minust see onn asub?

Üheksas punkt - Kui kõrge on see kask, mis kasvab tee ääres? 

Finisisse jõudes olime üliväsinud, ülimärjad ja pisut hiljem ka üliõnnelikud, saime teada, et olime sellel matkal saavutanud esikoha. Päris uhke tunne, esimene Ellujäämismatk ja esimene koht! Aitäh korraldajatele ja jõudu edaspidiseks!!!


Eesti Skautide Ühing tänab ka omalt poolt korraldusmeeskonda eesotsas peakorraldaja Margus Leidret põneva ürituse eest! 

 

 

 

Fotode autorid Monika Ojala ja Andres Lillemägi.