Augustikuu viimasel nädalavahetusel toimus iga-aastane Läänemaa Skautide Sügisretk. Tegemist oli juubelihõngulise kokkusaamisega, kuivõrd esimene Sügisretk leidis aset juba 1998. aastal. Ligikaudu 40. kilomeetrisel retkel osales seitse meeskonda ja osalejad said end proovile panna mitmekülgsetes tegevuspunktides, kus rõhk oli sel aastal just meeskondlike ülesannete lahendamisel. Olulised olid ka orienteerumisoskus ning tahe trotsida tihedat vihmasadu öisel ajal maastikul liikudes. Uudse üleskutsena oli sel korral retke raames võimalik lastega peredel tulla ühepäevasele matkale.

 Läänemaa Skautide Sügisretk on jätkuvalt omanäoline

Sügisretke raames ei tea osalejad teele asudes kogu retke marsruuti, küll aga orienteeruvat kilometraaži. Igas punktis edukalt ülesande lahendanud salgale antakse teada järgmine kontrollpunkt. See tekitab ühelt poolt põnevust, teisalt sunnib hoolikalt planeerima energiavarusid, kuna pole täpselt teada, milline on ees ootav maastik ja vahemaa järgmisesse tegevuspunkti. Lisaks tuleb valmis olla ka kohtumiseks vastutegevusega, kelle eesmärk on matkajaid hoida suurtest teedest eemal ja suunata pigem liikuma märkamatult, kasutades loodusmaastikku.

Palju põnevaid ja väljakutsuvaid tegevusi

Tegevuspunktides tuli osalejatel näiteks kokku panna „da vinci sild“, ehitada veepommide täpsuslaskmiseks ragulka või katapult, tunda ära silmad suletult erinevaid lõhnu ja maitseid, ehitada koormakattest ja nöörist varjualune ööbimiseks, valmistada endale lõunasöök ja kaaluda kive ilma kaaluta ning loodida pulk ilma loodita.

Eriliselt väljakutsuv oli seikluspunktis pakutud meeskonnaharjutus, kus kõik salga liikmed pidid ennast ühtse eesmärgi nimel kokku võtma. Salgast tuli valida kõige kartmatum liige, kes sooritab seitsmemeetrise torni platvormi otsas püsti seistes hüppe puude vahel asetsevale trapetsile ehk kiigele. Teised salga liikmed pidid selleks metallist torni püstitama ja seda köite abil hüppe sooritamiseks tasakaalus hoidma. Harjutus treenis salga liikmetes koostööd ja üksteise usaldamist, mis on vajalikud nii skautluses kui ka igapäevaelus, nii metsas kui ka linnas. Kui julgeid salgaliikmeid oli rohkem kui üks, said ka teised proovida ning lisapunkt oli võimalik teenida torni tipus „pääsukest“ sooritades. Kõik salgad said ülesande sooritatud, kuid enamik mitte sugugi esimesel katsel. Seega sai tõestatud, et harjutamine teeb meistriks ja skaudid on alati valmis pingutama.

Abiks olid seekord tegevuste läbiviimisel ka Lääne-Eesti Vabatahtlike Reservpäästerühma vabatahtlikud, kes viisid läbi salkadele veepääste kompleksülesande, milles käigus tuli paadiga päästa vette kukkunud luumurruga uppuja spetsiaalse nuku näol ning seejärel valmistada talle lahas või kanderaam, et kannatanud metsast välja ligipääsetavale teele toimetada ja signaaltuli märguandeks käivitada.

Läänemaa Skaudid tänavad

Ükski vabatahtlikkusel põhinev üritus ei saaks toimuda, kui poleks häid ja missioonitundega inimesi, kes on nõus panustama oma aega ning energiat, et see teoks teha. Täname kõiki vabatahtlikke skaute ja skaudisõpru, kes viisid läbi matka kontrollpunkte ning vastutegevust. Hakkama ei saa ka heade koostööpartneriteta. Täname omalt poolt Eesti Skautide Ühingut, Lääne-Nigula valda, Lääne-Eesti Vabatahtlike Reservpäästerühma, Teele Kohvikut ja Maiu Supikööki.

 

Salk SAVI meenutus sügisretkest

Kui meeskond Savi, koosseisus Mari, Terje ja Tommi, Läänemaa Sügisretkeks valmistus, ei olnud meil eesootava osas väga täpset kujutluspilti. Korraldajate poolse info lisandumisega sai selgeks, et tegu pole pikema jalutuskäiguga Fjällräveni seljakotiga, vaid olemas peaks olema täisvarustus telgi, magamistarvikute, söögi ja muuga. Matkaeelsel õhtul sõpradelt kokkulaenatud kraami pakkides ja 10- käigulist matkalõunat ettevalmistades hakkas ärevus tõusma ning saavutas maksimumi reedel Aulepa bussipeatuses, kust startisime kella nelja paiku.

Esimene punkt oli linnulennult 4-5km kaugusel ja kiirelt otsustasime, et lähme sinna võimalikult suure ringiga. Nimelt olid korraldajad lubanud rajal suurematele teedele paigutada vastutegevust, mis jutujärgi tundus kui kamp röövleid, kes kisuvad su lõhki ja varastavad elulõnga, mis väärt kalleid punkte hilisemas arvestuses. Ka ei julgenud me otse üle soode ja mägede tungida kartes laugastesse ära uppuda. Nii saigi mindud ca 10 kilomeetrilisele rajale, millest esimesed kilomeetrid kulusid Tinderi ja Instagrami jaoks õige nurga leidmisele keset loodust. Ühel hetkel jõudsime keset metsa rajale, mis oli olemas nii korraldajate antud kaardil kui nutiseadmetes, kuid päris elus puudus. Saime oma esimesed ristsed ja kirusime, et matšetet kaasa ei võtnud. Pärast lõhkiseid sääri, katkist varustust ja ca 2,5h jõudsime esimesse puntki. Selleks ajaks olid korraldajad meie pärast jõudnud juba mures olla ning mõeldi päästeekipaaži välja saatmisele. Punktides pidime erinevaid ülesandeid lahendama, millest enamikus suurepäraselt feilisime. Ülesanded olid nuputamis/tehnilist laadi ja kuigi Rakett69 kõik hooajad olid eelnevalt vaadatud, ei suutnud me head kvaliteeti lauale tuua. 

Järgnevasse punkti otsustasime tuimalt lindude marsruudi järgi minna, mis osutus ka kõige õigemaks. Kuum suvi oli soo kuivatanud suht kergesti läbitavaks ja tihnikutest surusime rammuga läbi, lisaks oli puutumatu loodus vägev ning palju sai jälle reidikaid tehtud. Tee peal leidsime kaaslasteks toredad põdrakärbsed, kes saatsid meid erinevates anatoomilistes piirkondades mitte ainult matka lõpuni, vaid ka järgnevatel päevadel kodus.

Esimese päeva viimased punktid läbisime ööpimeduses lausvihmaga, kaasas kõlamas ainult "Nublu - Öölaps", mis tuli kaasavõetud iga matkaselli essentsiaalsest varustusest - bluetooth kõlarist. Pärast iseehitatud silla ületamist ja mõnda motivatsioonikilomeetrit jõudsime ööbimispaika, kus tuli paigutada present ja sinna alla telk. Läbimärjana ja külmununa oli see eriti vastik tegevus ning ainuke motivatsioon oli kuivade riiete kandmine ning söömine. Palju aitas korraldajate poolne pasta, tekid jms poputamine, tänu millele ei pidanud kohe uberit koju tellima, vaid jäime rahulikku unne enam vähem heas üldseisundis.

Järgmise hommiku kokkupakkimine võttis küll aega 3x kauem kui lahtipakkimine, kuid märjad matkasaapad jalga ja hakkas jälle pihta - isegi napilt enne lõunasööki. Ilm soosis meid hästi ja rada suuri üllatusi ei pakkunud. Koos põdrakärbestega jõudsime punktist punkti pannes põhirõhu kiirusele - nii möödudes väsinud kaasvõitlejatest. Ülesanded ei olnud jälle päris meie spetsialiteet kuni jõudis kätte söögitegemisepunkt, kus tühi kõht ja sisemine Jamie Ramsay sünnitas senise parima punktisaagi ja roa, mis oli hea nii maitselt kui esteetiliselt.

Lõpuni jäigi viimane punkt, kus ehitasime, leiutasime ja tegelesime merepäästega ning nautisime korraldustiimi kringlieid ja suppi. Viimane telkimine toimus mere ääres Muinastulede öö raames, mis oli ideaalne lõpp elamusterohkele ja väsinud nädalavahetusele.

 

Salk Visa hing 3 meenutus sügisretkest

Sügisretk 2018 algas meil kiirustades ning hilinedes. Matkale asudes pidi veel tükk aega endale mõttes mantrat lugema, et ma olen nüüd looduses ja muud (mure)mõtted jäägu seljataha. Tegime esimese põike põllule ja juba meie seiklused algasid. Sealsele veiseperele ei meeldinud, et meie nende maalapil rohtu tallume ja jooksid kurjalt meie suunas, meie kiirel sammul okastraataia ja elektrikarjuse suunas, et kiirelt täita veiste soov. Kerge füüsilise särtsu ja vaimse särinaga pääsedes saime kõik endale õige matkahoo ja vaimu sisse.

Esimeses punktis pidime ehitama relvalaadse asja, millega veepommi tulistada märklaua pihta. Ambitsioonikalt hakkasime ambi ehitama, aga sellega tulistamisel polnud mingit jõudu ning kõik edasised relvakatsetused põrusid. Korjasime oma õnnetud miinimum punktid ning algus ei tundunud just paljulubav.

Teel järgmisesse punkti kõndisime mööda puust, kus karu oli justkui oma küüsi teritanud ja roomasime läbi korraliku padriku, kus olid metssead kena allee loonud. Jõudes lõpuks metsa hakkas lubatud vihm ja äike. Teise punkti jõudmiseks matkasime läbi vesise raba, kohale jõudes olid enamus matkalistel vihmakeebid auklikuks tõmmatud. Suurt vahet enam polnud, läbimärjad olime niikuinii. Punktis hakkas taevast alla sadama pussnuge ning selle saatel seletati meile ülesannet, mida enamus salgaliikmed ei kuulnudki. Pidime tegema „da vinci silda“. Isegi, et tegemine oli aja peale, nägin, kuidas salgaliikmed tardusid vihma ja äikese käes. Korraga ei saanud enam aru, millega nad võistlevad, kas ajaga, et ülesannet lahendada või vihma ja tohutu ebamugavustundega, mis seda saatis. Šokist üle saades, hakkasid kamba ajud liikuma ja tegime selle silla valmis. Ning jällegi, peale sellist dušši olime jälle saanud nagu uue hingamise, lubasime üksteisele, et vihmast ei tee juttugi, sest meil on ju “ülimõnus” tegelikult. Lisaks peab veel mainima, et ühel salgaliikmel läks vihmakeep nii ribadeks, et üks lahke punktis olija andis oma vihmakeebi sellele matkalisele. Headus on olemas!

Liikusime kolmandasse puntki. Punkti jõudes oli vihm juba alla andnud. Maitsesime ja nuusutasime sealse ülesande ära ning teekond magamispunkti oli juba päriselt mõnusam, sest korralikud matkariided hakkasid kuivama sooja keha ning sooja õhtutuulega. Ööpunkt oli imeline, RMK kaminates põles tuli, laual küünlad, suur telk oli üles pandud, lihtsalt kõik oli VAU, imeliselt soe vastuvõtt. Kell oli 4 öösel, kui saime magamisasjad sätitud ja märjad riided kuivama riputatud ning siis üks soe tee ja ise ka tuttu. Enne võrkkiiku pugemist tervitas meid rebane oma sähvivate silmadega. Oli rahulik öö.

Teine päev: Meie ärkasime rahulikult siis kui kõik teised olid juba teele sättimas. Kuivatasime oma riided lõkke ääres kuivaks, tegime putru ja kohvi ning nautisime olemist. Kell 11:45 asusime startima, päris hilja, aga lubatud sai üksteisele, et see on aktiivne PUHKUS ja me naudime olemist. Teekond jätkus läbi raba ja põlenud metsa, vaated olid apokalütpilised. Kõndisime mööda kraavi, kus nägime erinevaid looma jälgi – põdra, kitse, hundi ja sea. Sattusime rästikuperega teepeal kokku ning uurisime kõige vägevamaid ämblike. Teise päeva esimesse puntki jõudes saime muidugi infoks, et me peame tempot tõstma. Olime maas ka sellepärast, et eilsest vihmast olid villid jalgadele tekkinud, seda nii hullult, et ühel salgalisel polnudki enam võimalik oma jalanõusi jalga panna. Kohapeal loodi uutmoodi jalanõud - rebitud särgi, sokkide ja macgyver-i teibiga- ning olime jälle valmis tempot tõstma.

Teekond kulges ladusalt, söögipunkt värveldas silme ees nagu miraaž. Kohale jõudes ja vastu loivavaid matkalisi nähes oli selge, süüa siin saab ja meie oleme kindlalt valmis. Peagi selgus tõsiasi, et peame ennem veel ühe lisaülesande lahendama ning alles siis saame asuda söögipunkti juurde. Lisaülesanne lahendatud, olime valmis sööma, kuid siis selgus, et söögi peame me ka ise tegema aja peale ning kui sööki hakkasime tegema, selgus et meil polegi aega seda süüa ning peame kohe auto peale minema ja üldse lõpp-punkti põrutama. Kõik käis väga kiirelt ja olimegi juba ootamatlut lõpus ja sooritamas viimased ülesandeid. Kõigil olid kõhud tühjad ja õhus oli tunda särtsu. Pidime kummipaadiga päästma ühe viga saanud kodaniku ja seejärel viima vigastatud nuku kindlasse kohta ja signaaltule avama. Kõik sai kenasti tehtud, aga tagaside hetkel tuli välja, et meie kambaline oli pannud selga 25 kg kergemale inimesele mõeldud päästevesti. See oli lihtsalt naljakas. See polnud veel kõik, oli veel kaks ülesannet ning siis pidime lubama oma salga meesoost liikmetel sööma minna, olukord oli tigedaks läinud. Naised, me peame vastu..või siis kas.. Tehtud! Ootamatult sai matk läbi, nälg sai kustutatud ja hinges oli rõõm - matk oli ikka nii naljakas, põnev ja armas! Aitäh korraldajad, see oli ilus!