8.-15. juulil toimus Metsamärgi koolituse esimene osa, milleks nagu ikka on kokku kaheksa päeva kestev laager. Et veidi toimunu saladusteloori avada, avaldame koolitusel osalenud ESÜ personalijuht Katri Pruulmanni elamused:

Metsamärk... Metsamärk... See on see, millest keegi ei räägi ja ajalugu justkui vaikiks. Kui püüdsin kellegi käest ääri-veeri uurida, et milleks ma valmis peaksin olema, siis sain enamasti vaid suure salapärase naeratuse osaliseks. „Küll näed!” Nüüd tagantjärgi võin öelda, et millekski selliseks ei saagi kuidagi valmistuda.

Nii ma siis pakkisin 7. juuli õhtul veel viimaseid asju, et 8. juulil Tagametsas kohal ja valmis olla. Olles tutvunud oma salgakaaslastega (sel korral oli Metsamärgil kaks salka: ühes mina ehk Katri Pruulmann, Jonne Viinamägi, Toivo Värbu, Laura Õigus ja Oleg Kraus ning teises Helen Pill, Ene-Ly Lehtmaa, Ragnar Luup ja Andres Lillemägi), oli edasine justkui üks üllatuste, kiirreageerimiste, rõõmustamiste, magamatuse, uute teadmiste ja ootamatuste virr-varr, mis ei näidanud rahunemise märke kuni lõpuni, 15. juuli pärastlõunani.

Nende 8 päeva sisse mahtus kõike, mida süda vaid soovida oskas: laagri ülesehitamist ja lammutamist, mängimist, korraldajate üllatusi, matkamist, kõhu- ja naerulihaste krampidega lõppenud lõkkeõhtuid, puugiotsinguid, rõõmupisaraid, öiseid koosolekuid, palju jutustamist ja arutelusid (mida aja kokkuhoiu mõttes tuli vahest pidada isegi Neljatuulepeldikus!), üksteise usaldamist, enda usaldamist, põnevaid ülesandeid, laulmist nii omal viisil kui õigel viisil ning kõige eelnimetatu sekka ka asjakohaseid ja inspireerivaid loenguid, nagu näiteks grupidünaamika, läbipõlemine, coaching, ürituse turvalisus, delegeerimine, matka korraldamine, religioon skautluses jm.

Kuna ajaga oli kogu aeg kitsas käes (wc pausid tuli läbida joostes ning magamine tundus üldse ressursside ebaõige kasutamine), siis eks kõige selle juures tuli ette ka eksimisi, näiteks lipuheiskamise ja -langetamise kodukorras, kuid skautlus ongi see turvaline koht, kus eksida ja õppida ja ikka uuesti proovida, kuni asi käpas.

Üks Metsamärgi vahvatest traditsioonidest on osalejate poolt enda märgi mahajätmine ehk laagriehitise ehitamine. Salkade ühise arutelu tulemusena otsustasime sel korral väikelaste ala edasiarenduse kasuks ning meie ühise Metsamärgi tööna valmis Tagametsa lasteaia alale 4x5 meetrit varjualune ning 2 tasakaalu-turnimisala, mis said üheskoos heade mõtetega sisse õnnistatud. Loodame väga, et sellest jätkub rõõmu pikaks ajaks paljudele lastele ja lapsemeelsetele.

Metsamärgi kursusel on üks oluline rõhuasetus kindlasti ka grupidünaamikal – kuidas skaudihingega, kuid üksteisele siiski veidi võõrad indiviidid omavahel igikestvas kriisisituatsioonis  (ajanappuse tõttu) hakkama saavad – kas tekib kriisimomente, kuidas nendega hakkama saadakse ja kuidas edasi minnakse. Kahjuks või õnneks olid sel korral Tagametsa kokku saanud üsna ühesugused hinged, kes mõtlesid sarnaselt ja tegutsesid ühtehingavalt, ja seda nii salgatasandil kui salkadeüleselt.

 

Mida Metsamärgi I osa mulle siis andis? Ma arvan, et seda ei olegi lõpuni võimalik sõnadesse panna, sest kõik seal kogetu ületas minu olematud ootused mitmesaja kordselt ning ma olen üüratult tänulik võimaluse eest midagi sellist kogeda. See oli kindlasti minu skaudielu üks kõige paremaid laagerdamisi. Minu suur soov on, et kõik meist võiksid kunagi sellist ühtekuuluvust, rõõmu ja eufooriat läbi skautluse kogeda. Kui Sinu ümber on õiged inimesed, siis ei ole miski võimatu! Saadud teadmiste- ja kogemustepagasi kõrval andis Metsamärk mulle ka 4 uut lähedast skaudisõpra, ilma kelleta ma oma elu enam ettegi ei kujutaks. Seda lähedust võiks iseloomustada ehk ühe seigaga: „Mis Sa teed?” „Värisen.” „Selge. Ma ei sega siis Sind.” Kindlasti ei saa aga ära unustada ka korraldajaid ja teise salga liikmeid, kelle jaoks on nii minu kui ka kindlasti teiste südames eraldatud õdus kohakene pikkadeks aastateks.

Tundub, et minu suurt entusiasmi kursuse osas jagasid ka kõik teised osalejad, sh minu mahedalt muhe salgakaaslane Laura, kelle sõnul tekitas Metsamärk keskkonna, kus korraks enda jaoks läbi mõelda, miks mina ning miks me kõik ühiselt skautluses tegutseme. Osana nendest mõtetest andis ta kindlasti ka võimaluse mõtiskleda, kuhu võiks ja peaks skautlus lähiaastatel arenema ning mida saame ise selleks ära teha. Meie salga kärbsejumal Toivo lisas omalt poolt veel, et Metsamärgil sai ta end taas tunda täisväärtusliku skaudijütsina, panna end proovile salgatöös, mis oli viidud viimasele piirile ning kombata oma mugavuspiire leidmaks taas need rõõmujuured, mis teeb skautlusest õige skautluse. Samuti sai sõna "juhtimine" pelgalt sõnakõlksust sügavasisuliseks arusaamaks ja "koostöö" omandas ellujäämispõhise tähenduse. Meie salga pesamuna-kiirreageerija Jonne sai aga selgeks, et Metsamärk paneb Sind proovile igas mõttes! Saime kogeda salgavaimu, mis tekitas ühtekuuluvustunnet, kui Sul pole seda kunagi olnud; tuletas meelde, miks ma olen skaut ning tekitas suure soovi ja motivatsiooni jagada seda tunnet ning kogemust ka teistega.

Siinkohal pean nüüd aga ka ise nentima, et täpsematest detailidest ajalugu vaikib – kõik kogetu on talletatud dešifreeritult meie ühisesse logiraamatusse ning kõik üleskirjutatu ja rohkemgi veel kõigi osalejate südame salasoppidesse, turvaliselt teiste pilkude eest kaitstult. Lõpetades kalli salgakaaslase Toivo sõnadega: „Siin me siis nüüd oleme – nädal aega hiljem, 6 aastat targemad, 15 sõbra võrra rikkamad. Üksteisele üüratut austust avaldades jätate hingematvalt ilusa Metsamärgi templi südamesse... Kord...”.