20.-22. oktoobril 2017 leidis Rakveres aset järjekordne hundudele suunatud Kriimsilma laager. Ürituse peateemaks oli tõrjutus, mille eesmärk oli selgitada, kuidas seda ära tunda, mida teha, kui oled tõrjutud, ja kuidas reageerida, kui näed, et kedagi tõrjutakse. Seetõttu tulimegi kokku üht sõbralikku nädalavahetust veetma.

Laager algas reedeõhtuse kogunemisega ühes armsas väikelinna koolis, Rakvere Eragümnaasiumis, kus kõik said kõigepealt kujundada enda üksuse sümboolikaga sildid. Samal õhtul toimus ka lühike matk karges õhus Rakvere keskväljakule, kus sirava tähistaeva all koos Marko Tormiga, kes ka omal ajal hundu ning hiljem skaut oli, said kõik väikesed ja suured hundud, kes soovisid, hunduvannet anda. Laagri maskoti Kriimsilmaga tehti koos järele Suurt Sõpra, mis külma veidikeseks eemale peletas.

Suurem osa laupäevast oli sisustatud matka ning hiljem töötubadega, kus kohtuti politsei, päästeameti, ühe toreda sõjaväelase, taekwondo klubi ning treenitud abikoertega. Lisaks  meisterdati ESÜ-le jõulukaarte, nööridest võtmehoidjaid, näidati julgust ronimisseinal turnides, küpsetati mõnusaid tokisaiu viineritega ning sukelduti veidi teiste ja enese hingeellu. Iga üksus sai ka näidata etteastega, mida nemad tõrjutusest teavad ja mõtlevad. Kirsina tordil leidis aset kinoõhtu, kus vaadati maailmas tuntud ning skautlusega põgusalt seotud animafilmi „Üles“ ning kust muidugi ei puudunud ka popkorn. Juhid said sel ajal oma millenniumistressi maandada juhtidekohvikus.

Lõpetamise päeval ei jäänud ükski hundu laagris osalemise eest tänust ilma ning koristamisele pöörati rahulikult kaks korda rohkem tähelepanu kui tavaliselt, et sõpradega veidigi rohkem aega koos veeta.

Korraldades esimest korda elus suuremat sorti laagrit, jättis see ka minule kui peakorraldajale kustumatud muljed. Sellegipoolest pole laagri korraldamisel ja ühes osalemisel niivõrd palju vahet, kui võiks arvata. Mõlemal juhul saab inimene laagrist võimalikult palju osa võtta. Lihtsalt ühel puhul on stressi meeletutes kogustes rohkem. :) 

Tegelikult on väga tore vahel teha midagi sellist, mis nõuab oskusi väga erinevates valdkondades. Samuti ei saa kõiki asju ära teha üksi – kas siis pole aega või ei anna mõistus – ning selleks ongi alati olemas üks tore meeskond, kellega sa oled määratud ajaks justkui üks pere, kus kõik võimalikult hästi koostööd tehes kui üks mees kõike teha rassivad. Kuid mida rohkem muret, seda suurem on ka rõõm ning rõõmu ei jää mitte väheks – kas siis tegemiste käigus või lõpptulemust vaadates.

Kokkuvõttes olen väga rahul, et sain millestki sellisest osa. Igast kogemusest õpib. Soovitan ka teistel aeg-ajalt sellist vastutust enda õlule võtta. Võib ju mõelda, et pole aega või julgust, kuid aega on, et aega teha ning hirmud ei lähegi alati minema, tuleb lihtsalt õppida koos nendega. Vaja on vaid tahet, väikest sädet reageerides sellega, mida teed. Sest kes ei sooviks sädeleda sõprusest – Sõprus on skautlus!

 

 

Killu-Marie Kell

Kriimsilma laagri peakorraldaja