Käesoleva aasta 03.-23.augustil toimus USA-s Kajakate juhikoolitus, millest võtsid osa neli Eesti skautlike organisatsioonide esindajat: skaute esindas Killu-Marie Kell, gaide Miia Kraun, kodutütreid Birgit Sitska ja noorkotkaid Romet Pazuhanitš.

Õppeprogramm koosnes 29-st akadeemilisest tunnist, kaheksapäevasest praktikast skaudi- ja gaidmalevate suvelaagrites ning üheksast silmaringi laiendamise külaskäigust. Õppeprogramm korraldati EABS-i (Eesti-Ameerika Heatahtlik Selts), Välis-Eesti peaskaudi ja peagaidi ning USA kohalike malevate koostöös, mida rahastas EABS.

Ootusärevust oli meil omajagu. Täiesti esimest korda kohtusime üksteisega lennujaamas ning lisaks polnud keegi meist varem jalga Ameerikasse tõstnud. Reisi alguspäevad veetsime New Yorki ja Long Islandi Eesti Majas, kus rääkisime enda elust ja seotusest organisatsioonidega. Sama tegime ka EV Peakonsulaadis, kus meid võeti väga soojalt vastu ning kus hoolimata kiirest tööpäevast meie organisatsioonide kohta suurt huvi tunti.

Edasi suundusime Järvemetsa (Lakewoodi), kus külastasime Eesti Mänge, Eesti Arhiivi ning kohalikku kogudust, mille järgselt suundusime kaheks nädalaks Lakewoodi laagripaika, kus tutvusime esimest korda praeguseks juba väga kalliks saanud inimestega, sh perekond Vagadega, Taso Pilleri, Kiki Michelsoni, Leelo ja Rein Linaski, Markus Kitsingu, Silver Lauri, Neeme Markuse, Gunnar Tamme, Andrus Maandi, Kaie Letterneri, Urve Põhi, Vello Prima, Mati Kobini, Juhani ning paljude teistega. Esimese nädala veetsime erinevates tundides ning esitlusi tehes, mille lõpus oli esinemine Järvemetsa Eesti Majas. Teise nädala veetsime kohalikus suvelaagris Elupuu abijuhtidena - Romet vanemskautide all-laagris, Miia ja Birgit vanemgaidide all-laagris ning mina noorimana hundude all-laagris. Sealsete "värskemate" eestlastena üritasime aidata muidugi eesti keelega nii palju laagris olijaid kui võimalik ning Miia ja Romet viisid läbi ka eesti keele tundi.

Eesti skaudilaagrite ja Järvemetsas toimuvate laagrite vahe ei ole suur, kuid siiski on märgatavaid erinevusi. Näiteks on Järvemetsas eraldatud üksteisest hundu-, skaudi-, vanemskaudi-, hellakese-, gaidi- ning vanemgaidi ealised, tänu millele saavad noored pühenduda rohkem omaealistele tegevustele ning omaealistega sõbrunemisele. Lisaks ei pea nad alati tegelema enda üksuste väiksematega, vaid saavad eraldi oma asju teha. Samuti ehitavad Järvemetsas kõik, kes oskavad ja jaksavad, igal aasta endale laagri ajaks ise puu otsa voodid. Puitmaterjal hoitakse laos alles. Laagri ajal ja aprillis istutatakse koos traditsiooni järgi igal aastal uusi puid juurde. Järvemetsa sai meile ütlemata armsaks seal veedetud kahe nädala jooksul. 

Mistõttu Järvemetsa ajalugu on sügavalt seotud Eesti ajaloo ning minevikuga, on nendest Eesti peredest, kes USA-sse jõudsid, aja jooksul välja kujunenud üks suur pere, kuhu ka meid vastu võeti. Laagrites saab see pere jälle kokku ja harjutab üle pika aja täielikku koostoimimist. Just siis, kui selline mudel tee täiuslikkuseni üles leiab, kistakse pere lahku nende igapäeva elu juurde tagasi. Aga just see on see, mis meid suure pere juurde tagasi kutsub - meie ühtsustunne siin- ja sealpool merd ning tahe hoida seda ikka toimimas.

Veel tahaksin tänada Jüri Tinti, kes meile New Yorkis suurepäraseid giidioskusi demonstreeris ja Valdur Pratkat, kelle õlul samuti suur osa meie reisi korraldamisest lasus. Kõige tähtsam inimene kogu Kajakate juhikoolituse juures oli ja on siiani Priit Parming, kes on mitmeid aastaid kogu koolitust organiseerinud ja juhtinud.

 

Lõpetuseks tahaksin tänada Kajakaid, ilma Teieta poleks miski olnud nii nagu see oli.

Oli ütlemata meeldiv - alati valmis!

 

Killu-Marie Kell
Rakvere Skaudid